Mõnikord ei tunne inimene end katkisena sellepärast, et tema elus oleks kõik nähtavalt lagunenud. Väljastpoolt võib kõik näida isegi korras. Päevad lähevad edasi, kohustused saavad täidetud, teiste jaoks ollakse olemas ning elu liigub justkui omas rütmis. Ometi võib inimese sees olla vaikne tunne, et midagi olulist on kaduma läinud. Mitte ilmtingimata rõõm ega lootus, vaid sügavam ühendus iseendaga.
Justkui oleks oma sisemine hääl jäänud kuskile kaugele ning selle asemel kõlavad peas teiste ootused, vanad hirmud, süütunne, kohanemine ja ellujäämismustrid.
Kui räägitakse katkisest hingest, siis sageli mõistetakse seda valesti. See ei tähenda, et inimene ise oleks kuidagi väärtusetu, puudulik või parandamatu. Hing ei lähe katki samal viisil nagu ese, mis pärast purunemist enam ei toimi. Pigem tähendab see seisundit, kus inimene on kaotanud sideme oma sisemise terviklikkusega.
Tema tõeline olemus ei ole kadunud, kuid see võib olla peidetud valu, pettumuste, kaitsekihtide ja harjumuspärase enese mahasurumise alla. Siis tundubki, nagu oleks hing väsinud, haavatud või killustunud.
Selline sisemine eemaldumine iseendast ei teki tavaliselt ühe päevaga. See kujuneb aegamööda. Inimene õpib elu jooksul, et turvaliseks jäämiseks tuleb end kohandada. Mõnikord algab see juba lapsepõlves, kui laps tajub, et teatud tundeid ei ole hea näidata, teatud küsimusi ei ole turvaline küsida või et armastuse säilitamiseks tuleb olla tubli, vaikne, tugev või teiste jaoks mugav.
Hiljem kanduvad samad mustrid edasi täiskasvanuellu. Inimene hakkab järjest enam tajuma, mida teised temalt ootavad, ja järjest vähem küsima, mida tema ise tegelikult vajab.
Nii võibki ühel hetkel juhtuda, et inimene küll toimib, kuid ei tunne ennast enam päriselt ära. Ta teeb valikuid, mis ei too rahu. Ta ütleb „jah“, kuigi kogu tema sisemus tahaks öelda „ei“. Ta jääb olukordadesse, mis teda tasahilju tühjendavad. Ta vaikib seal, kus hing vajaks ausust. Ta püüab mõista neid, kes teda ei kuule, ning lükkab aina edasi omaenda tõde.
Mida rohkem inimene end niimoodi kõrvale jätab, seda vaiksemaks muutub sisemine hääl. Mitte sellepärast, et see oleks kadunud, vaid sellepärast, et ellujäämismustrid räägivad valjemini.
Katkise hinge tunne ei ole nõrkus. Paljud inimesed häbenevad oma sisemist segadust. Nad arvavad, et kui nad ei tunne end terviklikuna, siis on nendega midagi valesti. Tegelikult ei ole katkise hinge tunne nõrkus, vaid märk sellest, et inimene on kandnud rohkem, kui tema sisemus on vaikides kanda jõudnud. Mõni on pidanud liiga kaua tugev olema. Mõni on elanud aastaid suhtes, kus tema tundeid ei nähtud.
Mõni on kaotanud ennast pidevas vastutamises, kohustustes või teiste vajaduste täitmises. Mõni on kogenud pettumusi, mis ei paista välja, kuid on jätnud hinge sügavad jäljed.
Seetõttu ei ole esimene samm mitte enda parandamine, vaid enda mõistmine. Kui inimene peatub ja hakkab õrnalt märkama, mis temas päriselt toimub, võib ta tasapisi aru saada, et tema sisemine katkisus ei ole tema olemus. See on seisund. See on kogemus. See on haavade, väsimuse ja allasurutud tõe kiht, mis on ehitatud tema tõelise mina ümber. Ning just siin muutub oluliseks sisemise hääle taasleidmine.
Mis on sisemine hääl tegelikult? Sisemisest häälest räägitakse palju, kuid sageli kujutatakse seda ette liiga müstilise või liiga dramaatilise nähtusena. Tegelikkuses ei ole sisemine hääl tavaliselt vali. Ta ei ilmu alati suure ilmutusena ega anna korraga vastuseid kõigile küsimustele. Sagedamini on see vaikne teadmine, mis tuleb tagasi ikka ja jälle. See võib olla tunne, et mingi olukord ei ole enam sinu jaoks õige.
See võib olla õrn kutse puhata, peatuda või piir tõmmata. See võib olla sisemine taipamine, et oled end liiga kaua unarusse jätnud. Vahel ütleb sisemine hääl lihtsalt, et nii enam ei saa. Vahel tuleb vaikne teadmine, et see on sinu tee.
Sisemine hääl ei räägi enamasti hirmu keeles. Hirm tahab rutata, survestada, kontrollida ja halvimaid stsenaariume ette kujutada. Hirm küsib, mis juhtub siis, kui kõik läheb valesti. Hirm meenutab vanu haavu ning tahab iga hinna eest vältida uut valu. Sisemine hääl on teistsuguse kvaliteediga. Ka siis, kui ta juhib sind ebamugava tõeni, ei tee ta seda vägivaldselt.
Temas võib olla kurbus, tõsidus või sügav ausus, kuid temas ei ole sama paanilist survet nagu hirmus. Ta ei pruugi pakkuda sulle kogu plaani, kuid ta toob sind sammhaaval lähemale sellele, mis on sinuga kooskõlas.
Kuidas inimene kaotab usalduse oma sisemise hääle vastu? Väga sageli ei ole probleem selles, et inimene ei kuule oma sisemist häält. Sageli kuuleb ta seda küll, kuid ei usu seda. Ta tajub, et mingi suhe väsitab teda, kuid ütleb endale, et küllap ta reageerib üle. Ta teab, et vajab puhkust, kuid peab seda laiskuseks. Ta tunneb, et tahab midagi muuta, kuid lükkab selle mõtte kohe kõrvale, sest see ei tundu piisavalt turvaline või mõistlik.
Ta kogeb sisemist vastumeelsust, kuid õpetab end sellest üle sõitma.
Mida rohkem inimene omaenda tajule vastu vaidleb, seda nõrgemaks muutub side iseendaga. Siis hakkavad sisemist ruumi täitma teiste hääled. Ühiskond ütleb, milline peaks olema edukas elu. Lähedased ütlevad, mida oleks tark teha. Minevikuhaavad sosistavad, et parem on ennast mitte liiga palju avada. Ego tahab tõestada, et ollakse piisav. Kõige selle kõrval jääbki sisemine hääl kergesti tahaplaanile. Kuid ta ei kao.
Ta ootab, kuni inimene on taas valmis teda kuulama.
Kuidas leida üles oma sisemine hääl? Sisemise hääle taasleidmine ei alga tavaliselt suure läbimurdega. See algab ruumist. Kui inimese päevad on täidetud pideva müra, kohustuste, ekraanide, muretsemise ja teiste vajadustega, siis ei ole tema sisemisel teadmisel lihtne esile tulla. Sellepärast on oluline luua hetki, kus midagi ei nõuta. Isegi kümme minutit vaikust võib olla esimene samm.
Mitte selleks, et kohe kõik ära lahendada, vaid selleks, et märgata, mis sinus päriselt kohal on. Alguses võib tulla ainult väsimus. Või segadus. Või nutt. Ka see on juba kontakt iseendaga.
Teine oluline samm on märgata korduvat tõde. Sisemine hääl ei tule alati korraga selge vastusena. Sageli kordub üks ja sama taipamine sinu sees pikka aega. Võib-olla märkad sa juba kuid, et üks olukord kisub sind seest tühjaks. Võib-olla tead sa ammu, et vajad muutust, kuid sa ei ole olnud valmis seda endale tunnistama. Võib-olla tuleb ikka ja jälle esile sama igatsus, sama väsimus, sama vajadus rahu järele.
Kui mingi sisemine teadmine tuleb korduvalt tagasi, siis tasub seda austada. Mitte kohe tormata elu ümber korraldama, vaid tunnistada endale ausalt, et see teema elab sinus põhjusega.
Kolmandaks tasub uuesti õppida kuulama oma keha. Keha ei ole eksimatu, kuid ta reageerib sageli enne, kui mõistus jõuab kõike seletada. Kui sa lähed olukorda, mis ei ole sinuga kooskõlas, võib keha muutuda pinges, raskeks või rahutuks. Kui liigud suunas, mis on sinule tõene, võib isegi hirmu sees olla tunda teatavat avardumist või kergendust.
Sisemise hääle kuulamine ei tähenda, et iga kehatunne oleks kohe absoluutne tõde, kuid kehas toimuv aitab märgata mustreid, mida mõistus kipub õigustama või seletama.
Neljandaks on vaja väikseid ausaid valikuid. Sisemise hääle usaldus ei kasva ainult mõtlemisest. See kasvab kogemusest. Kui sa oled harjunud ennast maha suruma, siis ei pruugi sa kohe teha suuri elumuutusi. Küll aga saad sa alustada väikestest kohtadest. Saad öelda „ei“, kui tunned, et ei jaksa. Saad lubada endale puhkust ilma süütundeta. Saad lõpetada kellegi meele järgi olemise seal, kus see reedab sind ennast.
Saad öelda välja ühe ausa lause, mida oled kaua tagasi hoidnud. Iga selline hetk annab sinu sisemusele sõnumi, et sa kuulad teda taas.
Viiendaks on vaja kannatlikkust. Kui inimene on olnud endast kaua eemal, ei muutu sisemine hääl üleöö kristallselgeks. Mõnikord tuleb enne läbi minna segadusest, kurbusest, vihast või tühjusest. See kõik on osa tagasitulekust. Tervenemine ei tähenda, et mineviku jäljed kustuvad või et haavad enam kunagi märku ei anna. Tervenemine tähendab, et haavad ei juhi enam kogu sinu elu.
Sa võid oma valu märgata, ilma et peaksid selle järgi alati otsustama. Sa võid kuulda hirmu, ilma et peaksid talle täielikult alluma. Ja sa võid tasapisi hakata eristama, millal räägib sinus vana kaitsekiht ja millal räägib sinu päris olemus.
Sisemise hääle leidmine tähendab enda juurde tagasi tulemist.
Väga paljud inimesed otsivad tervenemist mõttega, et nad peavad saama kellekski teiseks. Tegelikult ei sünni sügavam tervenemine enamasti uue maski loomisest. See sünnib sellest, et inimene julgeb eemaldada kihte, mis ei ole kunagi olnud tema päris olemus. Katkine hing ei vaja alati parandamist. Vahel vajab ta hoopis vaikust, hellust, turvalist ruumi ja ausust. Vahel vajab ta luba lõpetada tugev olemine.
Vahel vajab ta kinnitust, et tema sisemine teadmine on päriselt olemas ka siis, kui ta pole seda ammu usaldanud.
Kui sa tunned, et oled endast kaugenenud, siis ära alahinda väikeseid hetki, kus miski sinus sosistab. Võib-olla ütleb see hääl, et sa vajad puhkust. Võib-olla ütleb see, et sa ei taha enam samamoodi jätkata. Võib-olla ütleb see, et sinu elu vajab rohkem rahu, rohkem tõde või rohkem sind ennast. Ära oota, kuni see hääl muutub valjuks kriisiks. Õpi teda kuulama juba sosinana.
Just sinna võib olla peidetud tee tagasi iseenda juurde.
Kui soovid selle teema kõrval sügavamalt mõista, kuidas sisemine turvatunne mõjutab inimese valikuid, suhteid ja enesetunnet, võid lugeda ka Syrenia artiklit „Mis on sisemine turvatunne?”. See teema on tihedalt seotud sellega, kas inimene üldse julgeb oma sisemist häält usaldada.
Ja kui tunned, et sinu enda hääl on jäänud liiga pikaks ajaks valu, hirmu või teiste ootuste alla, siis tea, et tee tagasi ei pea algama suure sammuga. Piisab ühest ausast hetkest. Piisab sellest, et sa lõpetad iseenda vaikse teadmise pideva kahtluse alla seadmise. Piisab sellest, et sa oled valmis uuesti kuulama. Mõnikord algab tervenemine just sealt, kus inimene lõpuks taipab, et ta ei pea saama kellekski uueks.
Ta peab meenutama, kes ta juba on.
Kui tunned, et vajad oma sisemise hääle, korduvate hingemustrite või sügavama enesetunnetuse avamisel toetavat peegeldust, saad tutvuda ka Syrenia Hingepeegeldustega. Peegeldus ei ütle sulle, kelleks sa pead saama, vaid aitab märgata seda, mida oled enda sees võib-olla juba ammu teadnud.