Mõned teemad puudutavad inimest nii sügavalt, et juba nende nimetamine tekitab sisemise reaktsiooni. Jumal, usk ja religioon võivad ühele tähendada turvatunnet ja pühadust, teisele piiranguid või küsimusi, kolmandale midagi, millest ta on teadlikult eemaldunud. Aga mis juhtub siis, kui me võtame korraks ära valmis vastused? Kui me ei alusta sellest, et Jumal on olemas, ega ka sellest, et Jumalat ei ole, vaid vaatame esmalt nähtust ennast ja küsime, mida need mõisted teadvuse keeles tähendada võivad?
Usk ei ole sama mis religioon
Usk ja religioon pannakse sageli ühte lausesse, kuigi need ei ole üks ja sama. Usk võib eksisteerida täiesti ilma religioonita. Inimene võib uskuda, et elul on tähendus, et armastus ei ole ainult keemiline reaktsioon, et temas endas on midagi, mida ei saa täielikult mõõta või sõnastada, või et universumis võib olla kord ja sügavam seos, millest me veel lõpuni aru ei saa.
Usk algab sageli seal, kus teadmine enam edasi ei ulatu. See ei pea tähendama pimedat uskumist. See võib tähendada ka avatust ja valmidust öelda, et ma ei tea veel. Mõnikord ongi „ma ei tea“ palju avaram seisund kui väga kindel „nii on“, sest teadmatus jätab ruumi uurimisele.
Usk mõjutab samal ajal ka meie kogemust. See, mida inimene peab võimalikuks, mõjutab seda, mida ta märkab, kuidas ta maailma tõlgendab ja milliseid seoseid ta loob. See ei tõesta veel usu objekti tõelisust, kuid näitab midagi olulist. Usk ei ole teadvuses lihtsalt arvamus. Ta mõjutab seda, kuidas inimene reaalsust kogeb.
Aga mis on Jumal?
Kui kümme inimest ütlevad sõna „Jumal“, ei pruugi nad üldse mõelda sama asja. Ühele on Jumal isikuline looja, teisele universumi algpõhjus, kolmandale armastus, neljandale absoluutne teadvus, viiendale loodus ja kuuendale midagi sellist, mida ei saa sõnadesse panna.
Seetõttu võib suur osa Jumala üle peetavatest vaidlustest olla tegelikult vaidlus erinevate definitsioonide üle. Kui üks inimene eitab taevast isikulist olendit ja teine räägib olemise alusest või universumi sügavamast korrast, võivad nad kasutada sama sõna täiesti erinevate nähtuste kohta.
Ka küsimus „Kus Jumal on?“ sisaldab juba üht eeldust. See eeldab, et Jumal peaks olema midagi või keegi kusagil meist väljaspool. Aga mis siis, kui see eeldus ise ei pea paika? Mis siis, kui mõiste „Jumal“ ei viita objektile reaalsuse sees, vaid millelegi, mille sees kogu reaalsus toimub?
Sellisel juhul muutub ka küsimus ise. See meenutaks lainet, kes otsib ookeani, kuigi kogu tema olemasolu toimub juba ookeanis. See mõte ei tõesta, et universum on Jumal. See lihtsalt avab teise võimaluse mõelda ja näitab, kui palju sõltub vastus sellest, millise tähenduse me sõnale „Jumal“ anname.
Jumala kogemus kui teadvuse nähtus
Läbi inimajaloo on inimesed kirjeldanud kogemusi, mida nad nimetavad Jumala kohaloluks, ühtsuseks, valguseks, pühaduseks, absoluutseks armastuseks või millekski, mis ületab nende tavapärase mina. Selliseid kogemusi kirjeldatakse palves ja meditatsioonis, looduses, sügava kriisi ajal, lapse sünni juures, surma läheduse kogemustes, armastuses, vaikuses ja vahel täiesti ootamatult.
Nende kirjelduste juures korduvad sageli sarnased jooned. Mina ja maailma vaheline piir tundub õhem. Aeg võib kaotada tavapärase tähenduse. Tekib sügav kohalolu või ühtsuse tunne. Inimene kogeb midagi, mida ta hiljem ei oska täielikult sõnadega edasi anda.
Üks inimene nimetab seda Jumalaks. Teine nimetab seda universumiks. Kolmas nimetab seda teadvuseks. Neljas ütleb lihtsalt, et ta ei tea, mis see oli, kuid kogemus tundus talle väga tõeline. Just siin tekib teadvuse uurimise seisukohalt huvitav koht, sest me ei pea kohe otsustama, mida kogemus metafüüsiliselt tähendab. Me saame kõigepealt tunnistada, et inimesed selliseid nähtusi kirjeldavad, ja seejärel küsida, mis täpselt nende kogemuses toimub.
Kui aju on aktiivne, kas see tähendab, et Jumalat pole?
Kui teadus näitab, millised ajuvõrgustikud on seotud palve, meditatsiooni või müstilise kogemusega, võib tekkida lihtne järeldus, et see kõik on „ainult aju“. Kuid aju aktiivsuse kirjeldamine ei vasta veel küsimusele, mida kogemus tähendab.
Kui ma vaatan inimest, keda armastan, toimub samuti minu ajus tohutult protsesse. See ei tähenda, et armastatud inimest pole olemas. Kui inimene näeb päikeseloojangut, tekivad ajus närvisignaalid. See ei tähenda, et päikeseloojangut pole olemas. Aju on meie kogemuse vahendaja, kuid sellest üksi ei tulene vastus küsimusele, kas kogemuse objekt või tähendus eksisteerib ainult ajus või mitte.
Seetõttu ei tõesta neuroteadus Jumala olemasolu. Samuti ei tõesta ajuaktiivsuse leidmine iseenesest Jumala puudumist. Neuroteadus saab kirjeldada seda, mis toimub inimese ajus ja kehas. Metafüüsiline küsimus selle kohta, mida kogemus tähendab ja kas sellel on inimese sisemaailmast väljapoole ulatuv vastavus, jääb eraldi küsimuseks.
Religioon on teine kiht
Jumala kogemus ja religioon ei ole sama asi. Religioon on inimlik struktuur, mis tekib püha ümber. Keegi kogeb midagi sügavat, räägib sellest teistele ning kogemuse ümber võivad aja jooksul tekkida lood, õpetused, rituaalid, traditsioonid ja institutsioonid.
See ei tähenda, et religioon oleks halb. Religioonid on säilitanud tohutult eetikat, filosoofiat, sümboleid, lugusid, rituaale ja sisekaemuspraktikaid. Need on loonud kogukondi, andnud inimestele lootust, aidanud leina ja kaotusega toime tulla ning pakkunud keelt asjadele, mida on väga raske sõnastada.
Samas võib religioon muutuda ka võimu, kontrolli, identiteedi või hirmu vahendiks. Siis võib juhtuda, et algne kogemus kaob süsteemi sisse ära. Inimene ei küsi enam, mida ta ise kogeb, vaid õpib, mida ta peaks kogema ja kuidas ta peab püha tõlgendama.
Religioon kui kaart
Üks võimalus seda eristust mõista on vaadata religiooni kui kaarti ja vahetut kogemust kui maastikku. Kaart võib olla väga väärtuslik. Ta võib näidata, kus teised enne meid on käinud, anda suuna ja hoiatada ohtude eest. Kuid kaart ei ole maastik ise.
Probleem tekib siis, kui inimene hakkab kaitsma kaarti nii tugevalt, et ei vaata enam kunagi maastikku. Või kui ta otsustab, et ainult tema kaart saab olla õige. Võib-olla ongi paljud vaimsed konfliktid tekkinud mitte püha enda pärast, vaid selle pärast, kuidas erinevad inimesed on püha kirjeldanud, tõlgendanud ja süsteemiks muutnud.
Mis jääb alles, kui võtame sõnad ära?
Teeme ühe mõtteharjutuse. Võtame korraks ära sõnad Jumal, hing, taevas, palve, ilmutus ja religioon. Alles jäävad ikkagi küsimused, mis ei kao koos sõnadega.
Mis on teadvus? Miks meil üldse on sisemine kogemus? Kust tuleb tunne, et olen „mina“? Miks võib see mina mõnikord hetkeks hajuda või avarduda? Miks kogeb inimene vahel sügavat ühtsust? Kas teadvus tekib ainult ajust või on see mingil kujul reaalsuse fundamentaalne osa? Kas universum on lihtsalt aine, mis ühel hetkel hakkas iseennast kogema, või on meie praegune arusaam reaalsusest veel liiga väike?
Neile küsimustele ei ole meil lõplikke vastuseid. Võib-olla ei peagi me kiirustama vastusega, sest liiga kiire vastus võib sulgeda ukse nähtusele, mida me alles õpime kirjeldama.
Nähtus õpetab
Siin võiks lähtepunkt olla väga lihtne. Nähtus õpetab.
Me ei pea ütlema, et kogemus on kindlasti Jumal. Samuti ei pea me ütlema, et see on kindlasti ainult aju. Me saame vaadata, kuulata, võrrelda kogemusi ja uurida mustreid. Teadus saab uurida aju, filosoofia olemist, teadvuseuurimine kogemust ja inimene ise oma sisemist maailma.
Selline lähenemine ei nõua pimedat uskumist ega pimedat eitamist. Ta nõuab ausust. Kui me midagi ei tea, siis me ütleme, et me ei tea. Kui ilmneb korduv nähtus, siis me vaatame seda lähemalt. Kui mõni seletus peab tõenditele vastu, siis anname sellele suurema kaalu. Kui ei pea, siis jätame selle kõrvale.
Usk ja uurimine ei pea siin olema vaenlased. Usk võib jääda avatuseks ning uurimine võib jääda ausaks küsimiseks. Mõlemad võivad eksisteerida ilma vajaduseta kuulutada tundmatu liiga vara lõplikult seletatuks.
Võib-olla on küsimus valesti esitatud
Inimkond on väga kaua küsinud, kas Jumal on olemas? Aga võib-olla peidab see küsimus juba liiga palju eeldusi. Huvitavam võib olla küsida, millisele reaalsuse või teadvuse nähtusele on inimesed läbi ajaloo andnud nime „Jumal“?
Kas see on välise looja kogemus? Kas see on ühtsuse seisund, teadvuse alus, universumi sügavam kord või inimese psüühika arhetüüp? Kas see on midagi, mille jaoks meil pole veel mõisteid? Või oleme pannud mitu täiesti erinevat nähtust üheainsa sõna alla?
Me ei tea. Ja just see teeb küsimuse nii huvitavaks.
Võib-olla ei seisa inimene Jumala küsimuses ainult usu ja uskmatuse vahel. Võib-olla seisame hoopis palju suurema tundmatu ees. Kui suudame hetkeks loobuda vajadusest kohe otsustada, mis on lõplik tõde, võib avaneda teine ruum. Mitte pime uskumine ja mitte pime eitamine, vaid tähelepanelik kohalolu tundmatu ees.
Sealt võib alata palju sügavam vestlus. Kui soovid teadvuse teemat edasi avada, loe ka Syrenia lugu „Inimene, tehisintellekt ja teadvus“, kus vaatame teadvust, suhet ja intelligentsust teise nurga alt. Teadvuse keeles ei pea kõik algama vastusest. Mõnikord algab kõige olulisem liikumine hoopis küsimusest, mille juurde julgeme piisavalt kauaks jääda.