Mõnikord öeldakse kellegi kohta, et ta „elab egos”. See võib kõlada nagu hinnang või süüdistus. Nagu oleks ego midagi halba, millest peaks vabanema, et olla teadlikum, vaimsem või parem.
Aga ego ei ole vaenlane. Ta on osa meie psüühilisest kaitsekihist, identiteedist ja viisist, kuidas me maailmas orienteerume. Kas meil on ego? Küsimus on pigem selles, kas ego aitab meil elus liikuda või hakkab ta meie eest elu juhtima?
Egos elamine tähendab siin artiklis seisundit, kus valikuid hakkavad kujundama peamiselt hirm, vajadus ennast tõestada, kontrollida, kaitsta või teiste silmis kindlal viisil paista. Selle all võib olla hoopis väga õrn koht, mis kardab kaotada armastust, turvatunnet, väärtust või kuuluvust.
Ego ei ole sinu päris olemuse vastand.
Ego aitab meil öelda „mina”. Ta aitab luua piire, rolle ja tunnet, kes me oleme. Ilma toimiva minapildita oleks igapäevaelus raske otsuseid teha, vastutust võtta või enda eest seista.
Seepärast ei ole eesmärk ego ära kaotada.
Kas sinu „mina” on piisavalt paindlik, et lubada sul muutuda, eksida, ümber mõelda ja midagi mitte teada? Või peab see „mina” pidevalt tõestama, et tal on õigus, et ta on piisav, tugev, eriline, vajalik või teistest parem?
Kui minapilt muutub liiga jäigaks, hakkame sageli kaitsma mitte enam oma päris vajadusi, vaid pilti iseendast.
Kuidas egos elamine võib välja näha?
Ego ei ilmu alati suure uhkuse või üleolekuna. Väga sageli on ta vaiksem.
Ta võib öelda, et pead kõigile meeldima. Et sa ei tohi eksida. Et pead olema tugev ka siis, kui oled väsinud. Et pead kontrollima, kuidas teine sind näeb. Et sinu väärtus sõltub sellest, kas sind märgatakse, valitakse või tunnustatakse.
Egos elamise märgid võivad olla näiteks need.
• Sa tunned tugevat vajadust oma väärtust tõestada.
• Teise arvamus muudab kiiresti sinu enesetunnet.
• Sul on raske tunnistada eksimust või öelda „ma ei tea”.
• Võrdled ennast pidevalt teistega.
• Vajad kontrolli, sest ebakindlus tundub ohtlik.
• Reageerid kriitikale kohe kaitse, rünnaku või eemaldumisega.
• Valid sageli selle järgi, kuidas miski välja paistab, mitte selle järgi, kuidas see päriselt tundub.
• Hoiad kinni rollist, suhtest või eesmärgist ka siis, kui tunned sügaval enda sees, et see ei ole enam sinuga kooskõlas.
Ükski neist ei tähenda, et sinuga oleks midagi valesti. Need võivad olla märgid sellest, et mõni kaitsekiht on saanud sinu elus liiga suure vastutuse.
Ego räägib sageli hirmu keeles.
Ego taga ei ole alati uhkus. Väga sageli on seal hirm.
Mis saab siis, kui mind ei valita? Mis saab siis, kui keegi näeb, et ma ei ole täiuslik? Mis saab siis, kui kaotan kontrolli? Mis saab siis, kui ütlen välja, mida päriselt tunnen, ja teine eemaldub?
Sellistes hetkedes võib ego proovida meid kaitsta vana tuttava viisi kaudu. Ta võib muuta meid külmaks, kontrollivaks, üliiseseisvaks, tõestavaks või vastupidi väga kohanevaks. Ta võib sosistada, et turvalisus tuleb siis, kui kõik väljas on õigesti paigas.
Aga sisemine rahu ei sünni alati sellest, et elu hakkab meie soovile vastama. Vahel sünnib see hoopis sellest, et me julgeme endas märgata, mida me tegelikult kardame?
Mis vahe on egol ja sisemisel häälel?
Ego hääl on sageli kiire. Ta tahab kohe reageerida, otsustada, kaitsta või midagi tõestada. Sisemine hääl võib olla palju vaiksem.
Ego küsib sageli, mida teised arvavad? Sisemine hääl küsib, mis on mulle praegu tõene?
Ego tahab ebamugavusest kiiresti välja. Sisemine hääl võib paluda sul korraks ebamugavuse sisse jääda ja vaadata, mida see tegelikult näitab.
Ego otsib kinnitust väljast. Sisemine hääl ei pruugi olla vali, kuid temas on sageli äratuntav rahu või selgus ka siis, kui valik ise on raske.
See ei tähenda, et iga tugev tunne oleks ego ja iga vaikne tunne oleks intuitsioon. Mõnikord on hirm vajalik hoiatus. Mõnikord on sisemine vaikus lihtsalt väsimus. Enesemõistmine tähendabki õppimist eristama, milline kiht parasjagu räägib.
Kui soovid seda teemat sügavamalt avada, loe ka „Mis on sisemine hääl?”. Seal vaatame lähemalt, kuidas eristada sisemist teadmist hirmust, harjumusest ja välisest mürast.
Ego võib peituda ka vaimsuse sisse.
Ego ei kao lihtsalt sellepärast, et hakkame tegelema vaimsete teemadega. Vahel saab ta lihtsalt uue keele.
Siis võib tekkida tunne, et mina olen teadlikum kui teised, mina näen „tõde”, teised pole veel valmis või mina olen oma egost juba üle saanud.
Ka vajadus olla kõige vaimsem, kõige ärksam või kõige „kõrgemas energias” võib olla uus viis väärtust tõestada.
Tõeline sisemine kasv ei pea muutma meid teistest kõrgemaks. Sageli teeb ta vastupidi. Ta muudab meid ausamaks. Pehmemaks. Võimelisemaks nägema ka neid kohti endas, mida me varem kaitsesime või varjasime.
Kuidas märgata, et ego on rooli võtnud?
Hea koht alustamiseks on mitte küsida „kas ma olen egos?”, vaid esitada endale mõned rahulikumad küsimused.
• Mida ma selles olukorras praegu kaitsen?
• Mida ma kardan kaotada?
• Kas ma tahan olla mõistetud või tahan ma tõestada, et mul on õigus?
• Kas see valik tundub mulle päriselt õige või püüan ma vältida kellegi pettumust?
• Kui ma ei peaks kellelegi midagi tõestama, mida ma siis valiksin?
• Kas ma kuulen praegu oma sisemist häält või ainult hirmu selle ees, mis võib juhtuda?
Need küsimused ei ole mõeldud selleks, et ego tabada ja hukka mõista. Nad aitavad lihtsalt tuua nähtavale selle, mis oli enne automaatne.
Egost välja ei tulda võitlusega.
Mida rohkem me endaga võitleme, seda tugevamaks võib kaitse muutuda.
Kui sa avastad, et oled midagi teinud vajadusest tõestada, kontrollida või meeldida, ei pea järgmine samm olema enesesüüdistus. Võid hoopis küsida, mida see osa sinus püüdis kaitsta.
Võib-olla kartis ta hülgamist. Võib-olla häbi. Võib-olla tunnet, et sa ei ole piisav. Võib-olla on see vana ellujäämisviis, mis töötas kunagi hästi, kuid ei teeni sind enam samal viisil.
Kui kaitset vaadatakse ilma häbita, tekib ruum valikuks. Siis ei pea ego kaduma. Ta lihtsalt ei pea enam istuma roolis.
Mis muutub, kui sa ei ela enam ainult egost?
Sa ei muutu inimeseks, kellel pole hirme, vajadusi ega reaktsioone.
Aga vahele tekib ruum.
Sa võid tunda kriitikat ja siiski mitte kohe rünnata. Sa võid karta kaotust ja siiski mitte teist kontrollida. Sa võid soovida tunnustust, aga mitte anda sellele õigust määrata oma väärtust. Sa võid eksida ilma, et kogu su minapilt kokku variseks.
Ja võib-olla kõige olulisemana võid sa hakata valima rohkem selle järgi, mis on sinu sees päriselt kooskõlas, mitte ainult selle järgi, mis hoiab vana identiteedi turvalisena.
Üks vaikne küsimus lõpetuseks.
Mõtle ühele olukorrale, mis praegu sinu elus kõige rohkem pinget tekitab.
Seejärel küsi endalt üks küsimus.
Kui ma ei peaks selles olukorras midagi tõestama, kaitsma ega kontrollima, mida ma enda sees juba teaksin?
Ära sunni vastust.
Vahel tuleb sisemine hääl kuuldavale alles siis, kui kõik need hääled, mis tahavad kiiresti midagi lahendada, saavad hetkeks vaiksemaks jääda.
Kui tunned, et sul on raske eristada, millal räägib vana kaitse ja millal sinu enda sügavam teadmine, võib Hinge Peegeldus aidata seda teemat vaadata kihthaaval. Mitte selleks, et öelda sulle, kes sa oled või mida pead tegema, vaid selleks, et sinu enda hääl saaks selgemalt kuuldavaks.