Puudustunne ei tähenda alati seda, et sul päriselt midagi ei ole.
Vahel võib elu väliselt olla üsna korras. On kodu, inimesed, töö, toit laual. Võib-olla on isegi rohkem, kui mõnel varasemal eluhetkel oskasid soovida.
Aga kusagil sees elab ikkagi vaikne tunne: midagi on puudu.
Raha võiks olla rohkem. Armastust võiks olla rohkem. Tähelepanu võiks olla rohkem. Kindlust, edu, tunnustust, aega või vabadust võiks olla rohkem.
Ja kui üks neist asjadest lõpuks tuleb, nihkub piir sageli jälle edasi.
Veel natuke.
Veel üks eesmärk. Veel üks ost. Veel üks saavutus. Veel üks inimene, kelle pilk kinnitaks, et oled oluline. Veel üks muutus, mille järel võiksid lõpuks endaga rahul olla.
Nii võib puudustunne muuta elu lõputuks ootamiseks.
„Kui ma saan selle, siis…“
Puudustundes elamise üks vaiksemaid vorme on elu edasilükkamine.
Kui mul on rohkem raha, siis ma puhkan.
Kui ma näen parem välja, siis tunnen ennast hästi.
Kui ma kohtan õiget inimest, siis olen õnnelik.
Kui kodu on lõpuks valmis, siis hakkan päriselt elama.
Kui ettevõte hakkab piisavalt teenima, siis võin rahulikuks jääda.
Kui teised lõpuks näevad minu väärtust, siis saan seda ka ise uskuda.
Nii võib inimene aastaid liikuda ühe „kui“ juurest järgmise juurde.
Mitte sellepärast, et soovides oleks midagi valesti. Soovida võib. Unistada võib. Tahta rohkem võib.
Oluline on hoopis märgata, millisest kohast meie soov sünnib.
Kas ma liigun millegi poole, sest minus on elu, uudishimu ja soov kogeda?
Või liigun ma selle poole, sest praegune mina tundub ebapiisav?
Need kaks võivad väljastpoolt näida täpselt ühesugused. Seest on nad täiesti erinevad.
Puudustunne ei räägi ainult rahast
Kõige lihtsam on puudustunnet märgata rahaga seoses: „mul ei ole piisavalt“.
Aga sama tunne võib elada peaaegu kõikjal.
Suhtes võib see kõlada: „ta ei anna mulle piisavalt tähelepanu“.
Töös: „ma pole veel piisavalt edukas“.
Enda suhtes: „ma pole piisavalt ilus, tark, tugev või väärtuslik“.
Ka enesearengus võib see võtta väga peene kuju: „ma ei ole veel piisavalt teadlik, tervenenud või valmis“.
Siis on alati veel midagi parandada. Veel üks haav, mida tervendada. Veel üks muster, mida vabastada. Veel üks versioon iseendast, kelleks saada.
Ja ühel hetkel võib inimene avastada, et kogu tema kasvamise soov seisab vaiksel eeldusel:
praegune mina ei ole piisav.
Kui soovist saab tõestamine
Soov ise ei loo puudust.
Sa võid soovida suuremat sissetulekut, uut kodu, armastavat suhet, rohkem vabadust või midagi ilusat lihtsalt sellepärast, et tahad seda kogeda.
Puudustunne tekib sagedamini seal, kus soovile antakse ülesanne tõestada sinu väärtust.
Kui ma teenin selle summa, olen edukas.
Kui mind valitakse, olen armastatav.
Kui teised mind imetlevad, olen väärtuslik.
Kui saavutan selle eesmärgi, võin lõpuks enda üle uhke olla.
Sellisel juhul ei pea järgmine saavutus kandma ainult omaenda tähendust. Ta peab parandama ka meie suhet iseendaga.
Ja see on ühe saavutuse jaoks väga raske töö.
Puudustunne muudab seda, mida me märkame
Kui sees on puudus, hakkab meel otsima sellele kinnitust.
Kui tunneme, et meil pole piisavalt raha, märkame kõike, mida me endale lubada ei saa.
Kui tunneme, et meid ei armastata piisavalt, jäävad silma hetked, mil teine inimene ei vastanud nii, nagu lootsime.
Kui tunneme, et me pole piisavalt head, kinnitavad seda just need olukorrad, kus midagi läks valesti.
Samal ajal võivad märkamata jääda asjad, mis juba kannavad, toetavad ja hoiavad.
Mitte sellepärast, et me oleksime tänamatud, vaid sest puudusele häälestunud meel otsib eelkõige seda, mis veel lahendamist vajab.
Küllus ei tähenda reaalsuse eitamist
On oluline mitte muuta külluse mõtet uueks viisiks päris elu eirata.
On olukordi, kus raha ongi vähe. On suhteid, kus hoolimist või vastastikkust päriselt ei ole. On perioode, mil inimene vajab rohkem tuge, puhkust või turvalisust.
Küllusetunne ei tähenda endale rääkimist, et kõik on hästi, kui tegelikult ei ole.
See tähendab pigem võimet näha tervet pilti.
Ühes ja samas elus võivad korraga olemas olla nii vajadus kui ka tänulikkus.
Võin soovida rohkem raha ja samal ajal märgata seda, mis mul juba olemas on.
Võin soovida armastavat suhet ilma uskumata, et olen enne selle saabumist poolik.
Võin tahta oma elu muuta ilma mõtlemata, et praegune mina on läbikukkunud.
„Piisav“ ei tähenda, et rohkem ei võiks tulla
Mõnikord tekib hirm, et kui olen rahul sellega, mis on, kaob motivatsioon.
Kui ma aktsepteerin ennast, äkki ma ei arene enam?
Kui tunnen, et mul on piisavalt, äkki ma ei püüdle enam millegi poole?
Tegelikult võib juhtuda vastupidi.
Kui inimene ei pea enam oma väärtust tõestama, muutub liikumine kergemaks.
Ta võib endiselt luua, teenida, õppida, armastada, reisida, ehitada ja unistada. Aga iga järgmine samm ei pea päästma teda tundest, et praegu on midagi valesti.
Liikumises on vähem meeleheidet ja rohkem ruumi.
Kui palju on „piisavalt“?
See on puudustunde jaoks keeruline küsimus, sest tal ei ole päriselt lõpp-punkti.
Kui küsida, kui palju raha on piisavalt, vastab ta sageli: „natuke rohkem“.
Kui küsida, kui palju tunnustust on piisavalt: „veel natuke“.
Kui küsida, millal oled sina ise piisav: „siis, kui oled veel natuke parem“.
Seepärast ei saa sisemist puudust alati täita väliste asjadega.
Me võime jõuda kohta, millest kunagi unistasime, ja mõne aja pärast on sellest saanud uus normaalsus. See, mis kunagi tundus küllus, muutub märkamatult lähtepunktiks järgmisele soovile.
Kui me ei oska vahepeal peatuda ja märgata, võib kogu elu mööduda järgmise taseme ooteruumis.
Küllus algab märkamisest
Küllus ei pea tähendama luksust.
Küllus võib olla väga vaikne.
Hommik, mil keegi ei kiirusta sind. Soe toit. Inimene, kellele saad helistada. Puhas voodi. Võimalus valida. Päike aknal. Üks päriselt hea vestlus. Raha, millest jätkub tänaseks. Vabadus öelda ei. Vabadus öelda jah.
Kõik see võib tunduda tavaline, kuni seda enam ei ole.
Küllusetunne ei sünni sellest, et sunnime ennast kõige eest tänulik olema.
See sünnib siis, kui hakkame taas nägema tervet pilti, mitte ainult puuduvat osa.
Küsimused, mida endalt vaikselt küsida
Puudustunnet ei pea endast välja juurima. Piisab, kui hakkad seda märkama.
- Kas ma tahan seda kogeda või vajan seda selleks, et tunda ennast piisavana?
- Kas ma oskan märgata ka seda, mis minu elus juba olemas on?
- Kas saavutused toovad minusse rahu või liigub latt kohe jälle edasi?
- Kas olen teinud oma tänasest elust ooteruumi millegi järgmise ees?
- Kas mõni minu soov kuulub päriselt mulle või püüan selle kaudu vastata kellegi teise mõõdupuule?
Nendele küsimustele ei ole õigeid vastuseid. Need ei ole test. Need on lihtsalt peegel.
Sa ei pea lõpetama soovimist
Sa võid endiselt tahta suuremat kodu. Rohkem raha. Armastust. Reise. Edu. Vabadust. Kauneid asju. Uusi kogemusi.
Sa ei pea tegema oma soove väiksemaks, et olla tänulik selle eest, mis sul juba on.
Aga sa võid märgata, kas sinu soov ütleb:
„Ma tahan seda kogeda.“
või
„Ma vajan seda, et lõpuks piisav olla.“
Esimeses on elu. Teises võib olla vana puudus, mis loodab, et järgmine asi vaigistab ta.
Ja võib-olla ei vaja see puudus alati järgmist asja.
Võib-olla vajab ta hetke, mil sa vaatad oma elu sellisena, nagu see praegu on, ja märkad: siin on juba midagi. Siin on juba elu. Siin olen juba mina.
Sellest kohast võib sündida ka järgmine samm.
Mitte sellepärast, et praegu on liiga vähe, vaid sellepärast, et sinus on veel midagi, mida tahad elada.
Kui tunned, et see teema puudutab sinu suhet iseenda väärtuse, vajaduste või ootustega, võid edasi liikuda Syrenia Enesemõistmise teekonnale. Selle mõte ei ole sind paremaks teha, vaid aidata märgata selgemalt seda, mis sinu sees juba toimub.
Kui soovid oma praegust sisemist seisundit sügavamalt peegeldada, saad tutvuda Hinge Peegeldusega. Peegeldus ei anna valmis vastust, vaid loob ruumi, kus sinu enda sisemine hääl saab paremini kuuldavaks.
Mäleta, kes sa juba oled.