Kas teadus hakkab lõpuks puudutama seda, mida inimene sisimas alati tajunud on?
On hetki, mil maailm võpatab vaiksel moel. Need on hetked, mil mõni avastus või hüpotees nihutab meilt nähtamatu piiri ja sunnib uuesti vaatama seda, mida me seni oleme pidanud enesestmõistetavaks. Uppsala ülikoolis on sündinud üks selline hetk. Mitte labori müras, vaid ühes rahulikus akadeemilises ruumis, kus professor Maria Strømme sõnastas midagi, mis võib osutuda sama oluliseks kui teadmine, et Maa ei ole universumi keskpunkt.
Uus teoreetiline mudel väidab, et teadvus ei ole aju kõrvalprodukt ega bioloogilise keerukuse juhuslik tulemus. Teadvus võib olla hoopis fundamentaalne väli. Alus, millest alles hiljem võrsuvad aeg, ruum ja mateeria.
See mõte ei ole lihtsalt intellektuaalne provokatsioon. See on uus uks, mis võib muuta viisi, kuidas inimene mõistab iseennast ja maailma enda ümber.
TEADVUS EI ALGA SÜNNIST EGA LÕPPE SURMAS
Teadvuse tavapärane käsitlus on olnud kitsas: inimene sünnib, aju hakkab tööle, teadvus ilmub. Kui süda peatub ja aju vaigistub, kaob teadvus. Nagu valgus, mis lülitatakse välja.
Strømme mudel seab sellele vaatele tõsise küsimärgi.
Kui teadvus on alus, mitte tulemus, siis ei saa ta surres kaduda, sest ta ei sõltu füüsilisest kehast. Aju ei loo teadvust, vaid toimib selle vastuvõtjana ja tõlkijana. Nii nagu raadio ei loo muusikat, vaid vahendab laineid, mis on olemas ka siis, kui seadet ei ole.
See ei tähenda, et isiksus oleks igavene.
See tähendab, et teadvuse kõige sügavam tuum ei ole seotud kehaga. Valgus, mis kogeb elu läbi inimese, ei alga ega lõpe füüsilise elu piiridega.
Mõte, mis veel hiljuti kuulus filosoofia ja spirituaalsuse valda, on nüüd leidmas oma kohta teaduslikus diskussioonis.
TEADVUS KUI REAALSUSE ESIMENE KIHISTUS
Kui teadvus on fundamentaalne, siis ei ole aeg ja ruum algsed. Nad on tagajärjed. Nad on vormid, mille teadvus loob, et kogeda iseennast erineval moel.
See muudab kõike.
See tähendab, et inimene ei ole pelgalt bioloogiline süsteem, mis tajub maailma enda ümber, vaid teadvuse väljendus, mis kogeb reaalsust kindlas sageduses. Tunne, mõte ja sisemine liikumine ei ole “ajukeemia”, vaid teadvuse enda omadused.
Personaalsed kogemused ei ole juhuslikud kõrvalproduktid.
Need võivad olla teadvuse algstruktuurid, mis väljenduvad inimese elus nagu lained ühes suures meres.
See annab uue tähenduse nii intuitsioonile, empaatiavõimele, sügavale sisemisele äratundmisele kui ka neile hetkedele, mil inimene tunneb seletamatut ühendust millegi suuremaga.
KUIDAS SEE MUUDAB MEIE ARUSAAMA ELUST JA SURMAST
Kui teadvus ei ole seotud ainult kehaga, siis muutub ka arusaam surmast. Surm ei ole katkestus, vaid üleminek. Teadvuse lakkamine ajus ei ole teadvuse enda kadumine, vaid selle väljendumise vormi vahetus.
Selline vaade ei vähenda füüsilise elu tähtsust.
Vastupidi. Ta avardab seda.
Ta avab ukse küsimusele, mis saadab inimest juba iidsetest aegadest:
Mis osa minust on see, mis näeb läbi silmade, mõtleb vaikuses ja tunnetab maailma sügavamat rütmi?
Mis jääb alles siis, kui nimed, rollid ja lood langevad?
Teadvus kui alus tähendab, et midagi meis on alati olnud ja jääb ka siis, kui keha lõpetab oma teekonna. Mitte isikulise “mina” kujul, vaid teadliku olemise valgusena, mis on olemuslikult ajatu.
TEADUSE JA SISemise MAAILMA KÕNELUSED LÄHEVAD LÄHEMALT KOKKU
See mudel ei kohusta kedagi uskuma hinge olemasolusse. Kuid see avab ruumi dialoogile, kus teadus ja sisemine maailm ei pea enam üksteist välistama.
Üks keel kirjeldab nähtusi mõõdetavate parameetritena.
Teine keel kirjeldab nähtusi kogemuslike kvaliteetidena.
Mõlemad võivad viidata samale allikale.
Paljud inimesed on tunnetanud, et intuitsioon ei ole juhuslik mõttevälgatus, vaid ühendus mingi sügavama teadmise kihiga. Et armastus ei ole lihtsalt hormoonide reaktsioon, vaid resonants kahe teadvuse vahel. Et valus või kriisis võib inimene kogeda taipamist, mis ei sünni mõistusest, vaid sügavamast kihist temas.
Kui teadvus on universaalne väli, siis on kõik need kogemused võimalikud, isegi ootuspärased.
INIMESE SISEMINE MAAILM EI OLE PISIASI
Kui teadvus on fundamentaalne, siis:
inimese sisemine hääl ei ole kujutlus, vaid tajuvõime
intuitsioon ei ole juhus, vaid teadvuse info väljendus
tunded ei ole kõrvalprodukt, vaid teadvuse liikumise keel
loovus ei ole ajuspasm, vaid ühendus sügavama kihiga
ja vaikusehetk, mil inimene tunneb end korraks suuremaks kui oma lugu, võib olla kõige autentsem kontakt iseendaga
Selle vaatenurga järgi ei ole inimene universumi kõrvaltoode.
Inimene on universumi üks väljendusvorm.
Teadvus kogeb iseennast läbi inimese elu.
See annab meie eksistentsile sügavuse, mida me oleme alati otsinud.
MIDA SEE VÕIB TÄHENDADA MEIE TULEVIKULE
Kui teadlased jätkavad seda teooriat ja leiavad viise, kuidas seda mõõta või modelleerida, võib ees olla suur maailmapildi muutus. Sama suur kui heliotsentrilise maailmapildi sünd või kvantfüüsika algus.
See võib muuta:
arusaama tervisest ja psüühikast
arusaama kunstist ja loovusest
arusaama teadlikkusest ja mõtlemisest
arusaama suhetest ja inimestevahelisest sünergiast
arusaama surmast ja taassünnist
arusaama elu mõttest
Kõik need muutused ei ole müstilised. Need on loogilised, kui teadvus on tõepoolest universumi alusväli.
REAALSUSE SÜGAVAM KIHISTUS AVANEB
Professor Strømme mudel ei ole lõplik tõde.
Ta on suund, mis võib avada uue vaatenurga.
Vaate, milles teadvus ei ole kõrvalprodukt, vaid algne keel.
Vaate, milles inimene ei ole universumi ääremärkus, vaid selle sisemine kogemus.
See võib tunduda julge, aga tegelikult on see loomulik jätk sellele, mida inimene on intuitiivselt tajunud tuhandeid aastaid. Teadus pole jõudnud müstikasse. Ta on jõudmas inimese kogemuse keskmesse.
See on vaatenurk, mis võib muuta viisi, kuidas iga lugeja mõistab iseennast ja oma elu.
Mitte selleks, et pakkuda lohutust, vaid selleks, et avada võimalus näha, et teadvus võib olla palju avaram kui üks elu, üks lugu või üks hingetõmme.
Teadvus ei pruugi surres kaduda.
Võib-olla ei ole see isegi küsimus.
Võib-olla on teadvus see, millest kõik algab ja mille juurde kõik lõpuks naaseb.
Uppsala Ülikooli materjaliteaduse professor Maria Strømme on avaldanud ajakirjas AIP Advances teooria, mis seab kahtluse alla seni kehtinud arusaama teadvuse olemusest. Strømme mudel väidab, et teadvus ei ole aju kõrvalprodukt ega bioloogilise keerukuse tulemus, vaid hoopis universumi fundamentaalne väli, millest kujunevad välja aeg, ruum ja mateeria.
Teooria loob silla kvantfüüsika ja mitte-duaalse filosoofia vahel ning pakub võimalust, et teadvus ei sünni kehast ja ei pruugi surres kaduda, sest ta on iseseisev ja algne reaalsuse kiht.
Tegu on ühe viimaste aastate julgeima teadusliku hüpoteesiga, mis võib muuta viisi, kuidas inimene mõistab elu, surma ja sisemist maailma.
Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy
Autor: Maria Strømme
Ajakiri: AIP Advances, 2025
Link:
https://pubs.aip.org/aip/adv/article/15/11/115319/3372193/Universal-consciousness-as-foundational-field-A