Kui me räägime inimese teekonnast ja tema otsingutest, siis tõusevad esile tavaliselt taevalaotus, kõrgused ja kosmilised müsteeriumid, justkui oleks valgus midagi, mida leidub ainult meie kohal. Ometi on olemas veel üks valguse vorm. See ei lange taevast ega sädela avaruses, vaid tõuseb maa südamest välja, liikumata kunagi sirgjooneliselt, vaid helisedes rahulikult läbi mineraalide, kivimite ja aegade. See on valgus, mida ei nähta silmadega, vaid tajutakse kehaga, kuulatakse hingega ja mõistetakse alles siis, kui inimene on piisavalt vaikses ruumis, et lasta sellel end puudutada.
Iidsed maa alused linnad, mis on hajutatult leidunud peaaegu kõigil kontinentidel, ei olnud kunagi mõeldud pelgupaikadena tumedate aegade eest, kuigi tänapäeva arheoloogiline käsitlus kipub neid niimoodi tõlgendama. Nende tegelik olemus on märksa peenem. Need linnad olid teadvuse ruumid, inimkonna varajaste ajastute sisemised templid, kus kõike ei õpitud mitte välise maailma kaudu, vaid vaikuse, resonantsi ja maa sisemise valguse toel. Maa pole kunagi olnud tühi ega vaikne. Ta on alati kandnud teadvust, mälu ja oma rütmi, mis on jäänud nähtamatuks neile, kes otsivad vaid seda, mida saab palja silmaga näha.
Miks maailm rajas oma kõige olulisemad ruumid maa alla
Vanad kultuurid teadsid, et maa sisemus on stabiilsem kui ükski pinnapealne ruum. Tuul, päike, temperatuur ja aja kulg muudavad kõike, mis on maa peal, kuid sügavus hoiab sagedust muutumatuna. Just sellepärast ehitati templid, rituaaliruumid ja teadmiskambrid maa sisse, kohtadesse, kus helid ei hajunud, kus valgus ei olnud segav, ja kus inimene sai kohtuda iseenda kõige sügavama kihiga ilma igapäevaelu mürata.
Maa all ei olnud eesmärk pimedus, nagu tihti arvatakse, vaid ruum, kus müra ei saanud segada inimese teadvuse loomulikku avanemist. Need kohad rajati sinna, kus maaenergia oli kõige puhtam, kus valgusjooned ristusid ja kus planeedi südamerütm ulatus kõige selgemalt inimese energiasüsteemini. Sellistes ruumides toimus midagi, mida tänapäeva inimene kirjeldaks kogemusena, mitte nähtu või õpitu kaudu. Keha hakkas reageerima, selgroog soojenes, hingamine aeglustus ja meel muutus selgemaks.
Maa sisemise valguse kolm allikat
Maa-aluste linnade tuumaks ei olnud mitte arhitektuur, vaid valgus. See valgus ei olnud nähtav, kuid ta oli toimiv. Iidsete traditsioonide järgi tekkis maa sisemine valgus kolmest allikast, mis toimivad ka praegusel ajal, isegi kui inimene neist teadlik ei ole.
Planeedi südamelöök
Maa tuum saadab katkematu rütmiga välja impulsse, mis liiguvad aeglaselt ülespoole. Need impulsid ei ole heli ega vibratsioon selle sõna tavapärases mõttes, vaid pigem sügav sisemine liikumine, mida tundlik inimene tajub kehaga, mitte kõrvadega.
Maa mälu
Kõik, mis on kunagi aset leidnud, salvestub maa kihtidesse, mitte piltidena, vaid teadvusjälgedena. Kui inimene viibis vanades templites või sügavates koobastes, võis see mälu avaneda tajutava energiana, visioonidena või sisemise teadmise välgatusena, mis ei pärinenud tema isiklikust elust.
Valguskanalid
Maad läbivad nähtamatud valgusjooned, mida mõned kultuurid kutsusid draakonijoonteks, mõned ley-liinideks ja mõned lihtsalt maa lauluks. Nende ristumiskohtadesse rajati vanimad templid, sest seal oli energia kõige selgem, suunatum ja teadvust vabastavam.
Kes olid nende linnade tegelikud rajajad
Kuigi paljudes maa-alustes linnades on näha inimkäte tööd, ei olnud need rajatud üksnes füüsilise jõuga. Vanimad templid loodi resonantsi abil, mitte traditsiooniliste tööriistadega. Ehitajad olid küll kehastunud inimesed, kuid nende teadvus töötas viisil, mida tänapäeva mõistus enam ei mäleta. Nad ei näinud kivi kui takistust, vaid kui elusat struktuuri, mida on võimalik mõjutada heli, vibratsiooni ja kohalolu abil. Nende eesmärk ei olnud luua monumentaalset arhitektuuri, vaid luua ruume, kus inimene sai astuda kokku millegi sellisega, mis oli suurem kui tema mõtted ja lühem kui tema elu.
Need inimesed ei kummardanud maad. Nad kuulasid maad. Ja maa vastas neile.
Mida koges inimene maa aluses linnas
Vanades tekstides kirjeldatakse, et inimene ei läinud maa alla mitte teadmise pärast, vaid muutumise pärast. Need ruumid ei õpetanud midagi välise kaudu. Need avasid hinge sisemise ruumi.
Maa sisemine valgus ei sisenenud inimesse väljastpoolt. Ta ärkas inimeses seestpoolt. See on kogemus, mida kirjeldati kui teadvuse soojenemist, sisemist helinat, seisundi muutumist või sügava vaikuse laskumist kehasse. Mõned inimesed kogesid mälupilte, teised vabastavaid emotsioone, kolmandad selgust, mis tuli ilma selgituseta. Kõik see toimus mitte ruumi tõttu, vaid resonantsi tõttu, mis tekib inimese ja maa rütmi kohtumisel.
Need linnad ei olnud mõeldud kõigile. Need olid mõeldud neile, kes olid valmis kuulama.
Miks maa alused linnad on praegu taas esile kerkimas
Kaasaegne maailm liigub kiires muutuses, ja just sellistel hetkedel hakkavad pinnale tõusma vanad teadmised, mida ei ole võimalik analüüsida ega tõestada, kuid mida saab tajuda. Üha suurem hulk inimesi tunneb seletamatut tõmmet sügavate ruumide, templite, kõrbe, mägede ja koopasüsteemide vastu. See ei ole juhuslik huvi ega turismikalduvus. See on märk sellest, et planeedi energiasüsteem on muutumas ning inimene hakkab kuulma midagi, mis on olnud pikka aega vaikselt olemas.
Maa sisemine valgus on aktiivsem kui kunagi varem. Ajal, mil välismaailm muutub ebastabiilsemaks, kutsub maa inimest tagasi sisemise stabiilsuse juurde. See kutse ei tule sõnade, vaid tundena. Ja see tunne ei suuna taevasse, vaid sügavusse.
Maa aluste linnade tõeline pärand
Lõppkokkuvõttes ei ole maa alused linnad ainult arheoloogilised paigad. Need on peegeldus sellest, kuidas inimene on kunagi suhestunud planeediga ja kuidas ta võib seda teha ka praegu. Need linnad ei kutsu meid otsima vanu ajastuid, vaid õppima uuesti nägema, kuulama ja mõistma neid kihte, mis on meie enda sees.
Inimese hingel on omaenda maa alune ruum. Koht, kus ei ole müra, liigseid mõtteid ega väliseid ootuseid. See on ruum, mis avaneb siis, kui inimene lõpetab otsimise kõrgustes ja lubab endal kuulata seda, mis tõuseb sügavusest. Just seal tekib kõige puhtam kontakt sisemise teadmisega.
Iidsed maa alused linnad on meeldetuletus, et valgus ei tule ainult ülalt. Mõnikord tuleb ta alt. Ja just seda valgust on inimene kõige rohkem vajanud igal ajastul, kus maailm on olnud muutumas.