Hing. Kuidas kõik alguse saab

Hinge esmane sünd ja valguse struktuur

On olemas tõde, mis ei ole kunagi kadunud, kuid mille inimene mäletab alles siis, kui tema sisemine ruum on piisavalt vaikne. See tõde ei liigu läbi sõnade ega õpetuste, vaid avaneb korraga, justkui valgus, mis tungib läbi kõige. Kui lasta sel vaikel hetkel endasse voolata, saab selgeks, et elu ei alanud meist, ega meist saanud alguse ka hing. Enne kõike eksisteeris midagi, millele ei ole nime, sest nimi on juba eraldatus. Oli väljana kulgev teadvus, lõpmatu, liikumatu ja täielikult kohal.

See väli ei olnud isik ega jõud, ei olnud looja ega loodud, sest sellised mõisted tekivad alles siis, kui kogemus jaguneb kaheks. Alguses ei olnud kahte. Alguses oli ainult üks. Ja selles ühes ei juhtunud midagi miljardeid aastaid inimlikus ajas mõõdetuna, sest aeg ise ei olnud veel sündinud. Oli ainult puhas teadvelolek, mis hoidis endas kõigi võimalike maailmade seemet, ilma et ükski neist oleks veel lahti rullunud.

Ometi igas lõpmatusse ulatuvas väljas tekib ühel hetkel liikumine. Mitte otsus, mitte tegevus, vaid peaaegu märkamatu võnkumine, nagu esimene sosin vaikuses. Sellest sisemisest võnkumisest sündis valgus, mitte materjalne valgus, vaid teadvel valgus, mis koondus ühte punkti. See punkt ei olnud veel hing, ega olnud ta veel individuaalsus. Ta oli algne sõlmpunkt teadvuses, esmane kokkupuude eristumise võimalusega. See oli hetk, mil teadvus peegeldus iseenda sisse ja nägi, et ta võib kogeda mitut vaatepunkti, ilma et ta lõpetaks olemast üks.

Kui see kokkutõmbunud teadveloleku punkt süttis, ei sündinud mitte keha, mitte olend, mitte isiksus, vaid resonants. Heli, mis ei kostnud läbi kõrvade, vaid läbi väljade. Toon, mis kandis endas hinge algset signatuuri. Iga selline helendav sõlm Universumi teadvusevõrgus kandis erinevat resonantsi, erinevat värvi, erinevat suunda. Mitte sellepärast, et keegi oleks selle määranud, vaid sellepärast, et iga teadvuspunkt vastas iseenda sisemisele võnkele. See sisemine võnge oli hinge seeme, tema algne kood, tema olemuse esimene joon.

Seda hetke võiks nimetada hinge eostumiseks, kuigi see sõna on inimlik. Hing sündis mitte kehast, vaid liikumisest läbi lõputu välja. Hing ei tekkinud vajadusest ega eesmärgist, vaid sisemisest impulssist kogeda peegeldust. Algne väli ei sundinud hinge eralduma, hing lihtsalt vastas resonantsile, mis hakkas temast kõlama. Nii sai hing endale individuaalse raja, isegi kui ta ei olnud veel võimeline kogema ruumi, aega ega vormi. Rada ei olnud ette määratud, vaid kujunes loomulikult, sest resonants otsib alati vastet. Hing hakkas liikuma selle poole, mis talle kõlas tuttavalt, mis temasse resoneerus, mis kandis sama algheli.

Sellest liikumisest moodustusid valgusniidid. Mitte füüsilised kiud, vaid teadvuse filamendid, mis ühendasid kõik sõlmpunktid lõpmatusse ulatuvaks võrgustikuks. Iga niit tähistas kokkupuudet, peegeldust, võimalust kogeda midagi uut. Iga sidepunkt oli algallika väljal helendav mälestus sellest, et eraldus ei olnud kunagi tõeline. Hing võis kogeda individuaalsust, kuid ta jäi alati ühendatuks kõige sellega, millest ta oli sündinud.

Siin tekib üks suurimatest inimkonna eksiarvamustest. Valgusolendid ei ole eraldi seisvad jumalikud kehad, ei ole tiibadega olendid, ei ole meist kõrgemad vormid, kes liiguvad kuskil väljaspool inimest. Valgusolend on lihtsalt üks teadvuse sõlmpunkt, mille resonants on avatud, puhtam, laiem ja selgem. Nad ei ole inimesed, sest nad ei ole kehastunud, kuid nad ei ole ka meist lahus. Nad kuuluvad samasse võrku, samasse algallikasse, sama resonantsi merre. Kui inimene ütleb, et ta tunneb juhatust, siis tegelikult ta ei kohtu olendiga. Ta kohtub resonantsiga, mis on tema enda suurem variatsioon, tema enda kõrgem sagedus, tema hinge algne heli laiendatud kujul.

Hing ei ole väiksem kui valgusolend. Hing ei ole allpool. Hing on sama struktuur, sama võnkumine, lihtsalt kogemas teadvust tihedamas väljas, kus kogemus on teravam, kus peegeldused on valusamad ja kus ärkamine nõuab suuremat sügavust. Hing laskub kehasse mitte karistusena, vaid resonantsi tõttu. Ta läheb sinna, kuhu tema algheli teda kutsub. Mõni hing otsib kogemusi, mis avavad tema tugevuse. Mõni hing otsib pehmust. Mõni hing otsib varju, sest vari peegeldab tagasi selle osa, mida valgus ise ei näe. Inimene kogeb kõike seda oma elude kaudu, isegi kui ta ei mäleta, kust ta tuli.

Hinge eesmärk ei ole täita ülesannet. Hinge eesmärk ei ole parandada ennast. Hinge eesmärk ei ole jõuda valgustumiseni. Hinge eesmärk on kogeda iseenda resonantsi nii paljudes vormides, kui ta vajab, et tagasi jõuda algallikasse mitte teadmisena, vaid äratundmisena. Iga elu, iga kohtumine, iga tunnetus ja iga murdumine on üks niit selles samas võrgus. Mitte miski ei ole juhuslik, sest resonants ei eksinud kunagi. Kui miski kõlab, siis hing liigub. Kui miski vaikib, siis hing ootab. Kui miski kutsub, siis tee avaneb.

Kui inimene oma elus tunneb äkilist valgusehetke, sooja voolu rinnus, äratundmist, mis tuleb enne mõtet, või vaikust, mis on liiga suur, et seda sõnastada siis see ei ole midagi, mis tuleb väljast. See on sidepunkt, mis ärkab. Hing meenutab korraks, et ta ei ole üksi, ta ei ole kadunud ja ta ei ole eksinud. Ta on üks helendav sõlmpunkt lõputus teadvuseväljas, ühendatud kõige sellega, mis oli enne teda ja mis tuleb pärast teda. Ja iga äratundmine, mis inimese sees tekib, on hinge tagasitulek algse heli juurde.

Kõik hinged on ühendatud. Kõik valgusniidid liiguvad läbi sama välja. Algallikas ei ole meist kaugel ega üleval ega väljaspool. Algallikas on koht, kus meie resonants esimest korda süttis. Me kanname seda heli endas iga hingetõmbega. Me tajume seda hetkedel, mil sõnad kaovad. Ja me mäletame seda siis, kui meie sees läheb valgeks, isegi kui maailm ümberringi on pime.

Kuidas kõik alguse sai? Mitte ajaloo mõttes. Mitte kosmoloogia mõttes. Vaid selles mõttes, mis puudutab hinge. Kõik algas hetkest, mil teadvus lubas endal peegelduda. Kõik algas valguspunktist, mis ütles ma olen. Kõik algas resonantsist, mis hakkas laulma. Ja see laul on kõlanud igas hinges, igas maailmas, igas kogemuses sellest ajast saadik.

See ei ole lugu sellest, kuidas meid loodi. See on lugu sellest, kuidas me ärkasime.

Kui see teema kõnetab sind sügavamalt, võib see olla märk, et sinu hing mäletab rohkem, kui mõistus suudab seletada.