Aeg, mil pimedus peatub ja midagi hakkab vaikselt liikuma
Talvine pööripäev on hetk aastaringis, mida ei saa kiirustada ega muuta helgemaks, kui ta parasjagu on. See on aasta sügavaim punkt, kus öö on pikem kui kunagi varem ja päev lühem kui ühelgi teisel ajal. Väliselt ei muutu justkui midagi. Valgus ei kasva veel nähtavalt, külm ei taandu ja pimedus ei kao. Aga sellest hetkest alates ei saa pimedus enam sügavamaks minna. Midagi on oma piiri saavutanud.
See on vaikne pööre, mida ei märgata silmadega, vaid kehaga.
Kuidas vana inimene seda hetke mõistis
Vanas maailmas teati talvist pööripäeva väga täpselt. Inimene ei vaadanud kalendrisse, vaid ta vaatas taevast, tundis maad ja jälgis päikese liikumist. Aasta ei olnud jagatud kuupäevadeks, vaid seisunditeks. Talv ei olnud lihtsalt külm aeg, vaid periood, kus elu tõmbus kokku, kus jõudu tuli hoida ja kus oli vaja osata oodata.
Talvine pööripäev tähistas selles tsüklis piiri. Kohta, kus sai öelda, et pimedus on nüüd kohal täies ulatuses ja edasi saab minna ainult ühes suunas. See teadmine ei toonud kaasa rõõmupidu, vaid rahuliku äratundmise.
Pimedus ei olnud vaenlane
Oluline on mõista, et talvine pööripäev ei olnud kunagi rõõmu või pidu täis hetk. See ei olnud tähistamine tänapäevases mõttes. See oli äratundmine. Pimedust ei püütud võita ega temast üle olla. Seda ei nimetatud veaks ega probleemiks. Pimedus oli osa elust, nagu valguski.
Pimedus andis maale puhkuse, lubas seemnetel koguda jõudu ja õpetas inimesele kokkuhoidmist. See oli aeg, kus ei kulutatud üleliigset energiat, ei nõutud endalt rohkem, kui parasjagu võimalik oli, ja kus elu hoiti lihtsana.
Tuli ja igihaljas kui elu märgid
Talvise pööripäeva ajal süüdati tuli. Mitte ilu pärast, vaid ellujäämiseks. Tuli ei olnud sümbol, vaid elu ise. See andis soojust, valgust ja turvatunnet. Tuli tähendas, et inimene ei ole üksi ja et elu kestab ka siis, kui väljas on pime.
Igihaljad puud ja oksad ei olnud kaunistus. Need olid meeldetuletus, et elu ei kao isegi siis, kui kõik muu näib seiskunud. Roheline keset talve kandis vaikset teadmist, et kasv ei ole kadunud, vaid peidus.
Kuidas pööripäev kattus uute lugudega
Aja jooksul hakkasid sellele looduslikule ajapunktile kogunema lood, nimed ja tähendused. Erinevad kultuurid andsid talvisele pööripäevale oma vormi, kuid sügaval tasandil jäi tuum samaks. Inimene seisis looduse rütmis ja tunnistas, et on osa suuremast tervikust.
Hiljem, sajandite jooksul, kattus see hetk uute narratiividega. Valgus sai isikustatud, pimedus muutus millekski, millest tuli üle olla, ja ootamisest sai kohustus olla rõõmus. Nii nihkus fookus vaikuselt tegevusele ja äratundmiselt tähistamisele.
Miks talvine pööripäev kõnetab paljusid just nüüd
Tänapäeval tunnevad paljud, et senised talvised vormid ei kanna enam samal moel. Mitte sellepärast, et need oleksid valed, vaid seetõttu, et inimese sisemine rütm on muutunud. On järjest rohkem neid, kes ei taha sundida end helgeks ajal, mil keha ja hing vajavad hoopis vaikust.
Talvine pööripäev ei küsi rõõmu. Ta ei küsi tänulikkust ega positiivsust. Ta ei küsi midagi. Ta lubab olla väsinud, lubab olla mõtlik ja lubab ka kurbust. See on vaheala, kus vana on lõppenud ja uus ei ole veel kuju võtnud.
Vaheala kui tarkus
Paljud inimesed tunnevad just sellel ajal seletamatut raskust või tühjust. Sageli püütakse seda kiiresti parandada rohkemate tulede, tegevuste ja kohustustega. Aga võib-olla ei ole see tunne viga. Võib-olla on see kutse jääda hetkeks seisma ja kuulata.
Talvine pööripäev õpetab ootamist ilma nõudmiseta. Ta tuletab meelde, et elu liigub ka siis, kui me ei näe veel tulemusi. Kõik pöörded ei ole valjud ja kõik algused ei sünni valguses. Mõned neist algavad pimedas.
Mida talvine pööripäev meile alles jätab
Talvine pööripäev ei võta midagi ära. Ta võtab maha kihid. Ta jätab alles tule, puu ja vaikuse. Ta jätab alles inimese, kes seisab pimedas ja teab, et valgus tuleb tagasi, isegi kui täna on veel öö.
See teadmine ei ole vali ega ekstaatiline. Ta on rahulik ja sügav. See on väga vana teadmine, mida on kantud põlvest põlve ilma sõnadeta. Ja võib-olla on just nüüd aeg seda taas mäletada, mitte uue kohustusena, vaid vaikse sisemise äratundmisena.
Talvine pööripäev ei vaja tähistamist.
Piisab, kui teda märgata.