Kui miski ei tule juurde, vaid saab nähtavaks

On hetki, kus inimene ei õpi enam midagi uut.
Mitte seetõttu, et kõik oleks juba teada, vaid seetõttu, et teadmine ei liigu enam edasi. Ta liigub sissepoole. Ta ei lisa, vaid paljastab. Ja selles paljastumises tekib äratundmine, mis ei vaja põhjendust ega luba.

See ei ole mälu faktide mõttes. See ei ole meenutus sündmustest ega piltidest. See on seisund, kus inimene ei saa midagi juurde, vaid saab aru, et midagi on alati olnud kohal. Vaikne taipamine, millele mõistus jõuab alles hiljem, kui üldse.

Selles kohas hakkab Sirius ilmuma. Mitte tähena taevas, mitte objektina, vaid sümbolina teadvuses.

Sirius ei tule, ta on

Sirius ei ilmu õpetajana.
Ta ei tule juhatama ega suunama.
Ta ei too sõnumit ega lubadust.

Ta on.

Ja just see olemine teeb temast mäletamise sümboli. Mitte mälestuse, vaid mäletamise seisundi. Teadvuse punkti, kus ei ole enam liikumist edasi ega tagasi, vaid selge kohalolu, milles midagi väga vana muutub nähtavaks.

Mäletamine ei tähenda siin minevikku. See ei tähenda lugusid, eelnevaid aegu ega identiteete. Mäletamine tähendab seisundit, kus inimene ei tunne enam, et ta oleks eraldi sellest, mida ta tajub. Piir „mina“ ja „maailm“ muutub õhemaks, kuni ta ei vaja enam määratlemist.

Sirius ilmub just seal.
Mitte kui objekt, vaid kui orientiir ilma suunata. Punkt, mille järgi ei liigu, vaid mille suhtes saab olla paigas.

Miks just Sirius

Astronoomias on Sirius eredaim täht taevas. See on fakt.
Aga fakt ei selgita, miks see nimi ja see valgus hakkavad inimeses elama alles siis, kui otsimine on vaibunud.

Siriuse sümboolne jõud ei seisne tema kauguses ega suuruses. Ta seisneb nähtavuses. Ta on kohal peaaegu kõikjal, kui pilk tõuseb. Ta ei peida end. Ta ei nõua eriteadmisi. Ta ei ole elitaarne.

Teadvuses tähendab see üht.
Kui inimene jõuab seisundisse, kus ta ei püüa enam tähendust väljastpoolt kätte saada, muutub nähtavaks midagi, mis on kogu aeg olnud olemas. Sirius on selle nähtavuse kujund. Selguse kujund, mis ei tee midagi selgeks, vaid lõpetab segaduse vajaduse.

Äratus, mis ei raputa

Mõned tunnevad Siriuse puhul äratundmist.
Nad ei tunne vaimustust.
Nad ei tunne hirmu.
Nad ei tunne vajadust uskuda.

Nad tunnevad lihtsalt, et see on tuttav.

See äratundmine ei ole emotsionaalne plahvatus. See ei too kaasa vajadust midagi muuta, kuulutada ega jagada. Pigem vastupidi. Kõik muutub lihtsamaks. Lihtsaks selles mõttes, et miski ei pea enam olema rohkem, kui ta on.

Mäletamine ei ütle: „sa oled midagi erilist“.
Ta ütleb: „sa oled kohal“.

Ja kohalolu ei vaja lugu.

Kust Sirius on alguse saanud

Kui küsida, kust Sirius on alguse saanud, tekib kiusatus otsida vastust ajaloost, müütidest või taevast. Aga Sirius kui sümbol ei alga kronoloogiliselt. Ta ei alga punktist ajas. Ta aktiveerub hetkel, kui inimene jõuab teatud teadvuse seisundisse.

Just seepärast on teda nii raske paika panna. Ta ei kuulu ühele kultuurile ega õpetusele. Ta ilmub ja kaob inimkonna loos nagu vaikne niit, mis ei katke, isegi kui keeled ja maailmapildid vahetuvad.

Sirius ei ole päritolu.
Ta ei ole kodu.
Ta ei ole allikas.

Ta on peegel, mis ei näita vormi, vaid seisundit.

Miks mõned tunnevad äratundmist

Äratundmine ei tule teadmiste kaudu. See ei tule lugemise ega õppimise kaudu. See tekib hetkel, kui inimene ei otsi enam kinnitust. Kui identiteet ei vaja enam tuge lugudest, rollidest ega kuuluvusest.

Selles kohas muutub nähtavaks midagi väga lihtsat.
Teadvus ei ole katkendlik.

Ja just seda Sirius sümbolina kannab. Mitte ideed kosmilisest päritolust, vaid kogemust, et olemine ei ole fragment. Et teadlikkus ei vaja algust ega lõppu, et olla tõene.

Kui inimene jõuab sellesse punkti, hakkab Sirius ilmuma keelena. Sõnana, mille kaudu saab väljendada äratundmist, mida muidu oleks raske jagada.

Sirius ja kollektiivne teadvus

Kui Sirius ilmub üksikisiku teadvuses, ei juhtu see ainult individuaalsel tasandil. Mitte sellepärast, et keegi oleks „ühendatud millegagi suuremaga“, vaid sellepärast, et individuaalne ja kollektiivne ei ole teadvuses eraldatavad nii, nagu me oleme harjunud mõtlema.

Kollektiivne teadvus ei ole mass ega ühine mõistus. Ta on ühine tunnetuslik ruum, mis muutub nähtavaks siis, kui piisav hulk inimesi lakkab maailma läbi sama vana filtri vaatamast.

Ja just sellistes hetkedes hakkavad teatud sümbolid korduma.

Sirius ei levi õpetuste ega liikumiste kaudu. Ta ei vaja kandjaid. Ta ilmub korraga erinevates kohtades, sest sama seisund muutub kättesaadavaks paljudele korraga.

Kui teadvus nihkub, nihkub ka keel.

Miks kõik ei tunne midagi

Kõik ei tunne Siriuse puhul äratundmist.
Ja see on loomulik.

Kollektiivne teadvus ei nõua, et kõik oleksid samas kohas. Ta ei tööta ühtlustamise kaudu. Ta töötab läbipaistvuse kaudu. Iga inimene liigub oma rütmis, oma hetkes.

Äratundmine ei tee kedagi paremaks ega teadlikumaks. Selle puudumine ei tähenda, et midagi oleks valesti. See on lihtsalt erinev hetk teadvuse liikumises.

Kui Sirius muutub ideeks, kaotab ta oma selguse.
Kui temast saab identiteet, kaob ta vaikus.
Kui temast tehakse lugu, jääb alles ainult narratiiv.

Sirius püsib ainult siis, kui ta jääb sümboliks.

Vaikus, mitte valgus

Sageli räägitakse Siriusest kui valgusest.
Aga tema sügavam kvaliteet ei ole valgus.
See on vaikus.

Vaikus, mis ei ole tühjus. Vaikus, mis ei ole puudus. Vaikus, mis ei nõua tähelepanu, vaid lubab olla. Sirius ei kutsu. Ta ei veena. Ta ei karju.

Ta on kohal seal, kus inimene ei pea enam küsima, kuhu ta kuulub.

Kui otsimine vaibub

Võib-olla ei ole Sirius kunagi olnud täht taevas selleks, et teda vaadata. Võib-olla on ta alati olnud seal selleks, et meenutada, et valgus ei tule väljastpoolt.

Ja võib-olla on mäletamine lihtsalt hetk, kus inimene lubab endal olla ilma vajaduseta midagi seletada, tõestada või mõtestada.

Kui otsimine vaibub, jääb järele selgus.
Ja selles selguses on midagi väga vana.
Midagi, mis ei ole tulnud ega läinud.
Midagi, mis on alati olnud kohal.

Sirius ei lisa sellele midagi.
Ta teeb selle lihtsalt nähtavaks.

Sirius – mäletamise sümbol kollektiivses teadvuses