Mis siis tegelikult on päris?
Kui vaadata maailma pealiskaudselt, siis paistab kõik justkui eraldiseisvate tükkidena. Inimesed, sündmused, olukorrad, otsused, juhused. Midagi algab, midagi lõppeb, midagi justkui tekib ja kaob. Selline vaade on lihtne ja loogiline, sest ta toetub sellele, mida silm näeb ja mõistus suudab korrastada. Aga mida sügavamaks muutub vaatlus ja mida vaiksemaks jääb sisemine müra, seda enam hakkab see esialgne pilt lagunema. Objektid kaotavad oma eraldatuse ja nende vahele ilmub liikumine, mis ei ole enam juhuslik, vaid korduv ja äratuntav. See ei ole enam asi, vaid suhe. See ei ole enam üksik sündmus, vaid osa voost.
See on muster.
Muster ei ole midagi, mida saab käega katsuda, aga samal ajal on ta kõikjal. Ta ei ole konkreetne vorm, vaid see, kuidas vormid tekivad ja muutuvad. Ta ei ole nähtav objektina, vaid tajutav liikumisena. Muster ei ole juhuslik, kuigi ta võib pealispinnal sellisena tunduda. Ta on rütm, mis kordub, muutub ja areneb, ilma et kaotaks oma olemuse.
Muster ei ole loodud, ta on avastatav
Inimene on harjunud mõtlema, et maailm on midagi, mida saab selgitada ja lahti võtta osadeks. Selleks on loodud matemaatika, teadus, süsteemid ja mudelid. Aga ükski neist ei loo tegelikkust. Nad kirjeldavad seda. Nad on vahendid, mille kaudu püütakse nähtamatut nähtavaks teha. Matemaatika ei tekita mustrit, ta annab sellele keele. Füüsika ei loo seadusi, ta märkab kordust. Bioloogia ei loo elu, ta kirjeldab selle toimimist.
Enne kui miski saab olla arv, valem või teooria, on ta juba muster. Lehe soonestik ei teki sellepärast, et keegi selle välja arvutas. Jõe vool ei liigu sellepärast, et keegi selle ette kirjutas. Galaktika ei pöörle sellepärast, et kuskil on valem, mis seda sunnib. Need kõik on mustrid, mis eksisteerivad enne igasugust kirjeldust. Matemaatika ja teadus on lihtsalt viis, kuidas inimene neid mustreid loeb ja mõistab.
Muster ise ei vaja tõlget. Ta toimib ka siis, kui keegi teda ei nimeta.
Sama muster kordub kõigil tasanditel
Kui vaadata piisavalt sügavalt, siis muutub nähtavaks üks huvitav seaduspära. Sama loogika kordub kõikjal. Väikeses ja suures, nähtavas ja nähtamatus, kehas ja kosmoses. See ei ole täpne koopia, vaid sarnasus, mis kannab sama tuuma erinevates vormides.
Fraktaalsus on üks viis seda kirjeldada, aga tegelikult on see midagi enamat kui matemaatiline nähtus. See on universumi loomulik viis ennast väljendada. Muster kordub, aga ei muutu kunagi täiesti samaks. Ta kohandub, liigub ja areneb, säilitades samal ajal oma olemuse.
Elu ei liigu sirgjooneliselt. Ta liigub spiraalis. Ta naaseb samade teemade juurde, aga iga kord veidi teisel tasandil. Sellepärast tunduvad mõned kogemused nii tuttavad. Mitte sellepärast, et need oleksid samad, vaid sellepärast, et nende taga olev muster on sama.
Muster sinu elus ei ole juhus.
Kui vaadata oma elu ausalt ja ilma ilustamata, siis on võimalik märgata kordusi. Sarnased olukorrad, sarnased valikud, sarnased tunded. Mõnikord tundub, et elu toob ette samu mustreid erinevate nimede ja nägudega. Suhted, mis korduvad, tööolukorrad, mis peegeldavad midagi varasemat, sisemised seisundid, mis tulevad tagasi.
See ei ole karistus ega eksimus. See on liikumine, mis ei ole veel lõpule jõudnud.
Muster ei kao enne, kui ta on nähtud. Aga nähtud mitte ainult mõistusega, vaid äratundmisega. Mitte nii, et sa saad aru, vaid nii, et sa tunned ära. See on vaikne hetk, kus midagi klõpsab paika ilma pingutuseta.
Teadlikkus kui murdepunkt
Kui muster jääb nähtamatuks, siis ta juhib. Ta kordub automaatselt ja loob tunde, et elu juhtub sinuga, mitte sinu kaudu. Aga kui muster saab nähtavaks, siis tekib ruum. Väike, peaaegu märkamatu vahe sinu ja selle vahel, mis toimub.
Selles vahes ei ole veel muutust, aga seal on võimalus. Seal sünnib valik.
See ei tähenda, et kõik muutub kohe või et vana kaob hetkega. Aga see tähendab, et liikumine ei ole enam täiesti automaatne. Teadlikkus ei hävita mustrit, ta muudab su suhet sellesse. Ja sellest muutusest hakkab tasapisi muutuma ka muster ise.
Kas teadus näeb sama?
Teadus ei kasuta sõna muster sellisel kujul, nagu seda siin kirjeldatakse, aga ta liigub väga lähedal sellele arusaamisele. Füüsikas räägitakse seadustest ja sümmeetriast. Bioloogias korduvatest struktuuridest ja protsessidest. Matemaatikas suhetest, rütmidest ja kordustest.
Mida sügavamale teadus läheb, seda vähem räägib ta eraldiseisvatest asjadest ja seda rohkem seostest. Võnked, väljad, struktuurid. See ei ole enam maailm, mis koosneb objektidest, vaid süsteem, mis koosneb suhetest.
See lähenemine ei ole kaugel sellest, mida saab tajuda ilma valemiteta. See on lihtsalt teistsugune keel sama nähtuse kirjeldamiseks.
Muster ei ole ainult väljaspool
Kui muster on universumi olemus, siis ei saa ta olla ainult kuskil väljaspool. See tähendab, et ka sinu kogemus liigub mustrites. Sinu mõtted, tunded, reaktsioonid ja valikud ei ole juhuslikud. Nad järgivad teatud kordust ja rütmi.
Sellepärast on võimalik midagi ära tunda enne, kui sa seda mõistad. See ei tule loogikast, vaid resonantsist. Sinu sees olev muster kohtub millegagi väljaspool ja tekib tunne, et see on tuttav.
See äratundmine on kiirem kui mõte. Ja sageli ka täpsem.
Kontroll ei lahenda, märkamine muudab.
Kui elu tundub raske või korduv, siis esimene impulss on seda muuta. Teha rohkem, mõelda rohkem, leida lahendus. Aga muster ei lahustu surve all. Ta ei kao pingutuse tõttu.
Muster muutub nähtavaks vaikuses.
Kui sa lõpetad korraks parandamise ja hakkad lihtsalt märkama, siis hakkab muster ennast ise näitama. Mitte korraga, mitte täielikult, aga piisavalt, et näha selle liikumist.
Ja seal, kus ta saab nähtavaks, kaotab ta osa oma jõust. Mitte sellepärast, et ta kaob, vaid sellepärast, et sa ei ole enam selles pimesi sees.
Universum ei ole kaos.
Elu võib tunduda kaootiline. Ettearvamatu ja segane. Aga kaos ei ole mustri puudumine. See on muster, mida me veel ei näe või ei suuda lugeda.
See teadmine ei tee elu lihtsaks. Aga ta muudab selle loetavamaks. Tekib arusaamine, et isegi siis, kui kõik tundub laiali, on seal all mingi kord.
See kord ei ole jäik ega kontrolliv. Ta on elav, muutuv ja kohanev. Nagu hingamine, mis ei ole kunagi täpselt sama, aga järgib alati sama rütmi.
Kui sa hakkad mustrit nägema, siis sa ei saa seda enam mitte näha. See ei tähenda, et kõik muutub selgeks või et küsimused kaovad. Aga see tähendab, et sa ei ole enam pimeduses.
Sa hakkad tajuma, kuidas asjad tekivad, korduvad ja liiguvad. Sa näed seoseid seal, kus varem olid ainult killud. Ja ühel hetkel muutub selgeks, et sa ei ole lihtsalt selle kõige sees.
Sa oled osa sellest.
Ja samal ajal ka see, kes seda märkab.