Inimkonna päritolu ja valguse tagasituleku teekond
On hetki, mil tunne tuleb enne mõtet. Sõnad jäävad kitsaks, kuid kehasse kerkib vaikne kohin, nagu keegi puudutaks seestpoolt ja annaks märku, et midagi on ärkamas. Sellest algab mäletamine. Mitte aju pingutusest või uute teadmiste kogumisest, vaid tagasitulekust millessegi, mis on olnud meis kogu aeg. See tekst ei ole mõeldud tõlgendamiseks ega tõestatamiseks. Luba endal lugeda mitte ainult silmadega, vaid ka rinnaga. Mõni lause võib lugeda sind rohkem kui sina teda. Kui lased endal veidi aeglasemalt hingata, võivad sõnad muutuda usteks.
1. Algusest enne algust – mis on Algallikas?
Kui räägime päritolust, püüab inimmeel kohe luua ajajoont: mis oli enne, mis tuli pärast, kus oli esimene lüli? Kuid Algallikas ei ole punkt ajas. Ta ei ole sündmus ega alghetk. Algallikas on teadvus ise, olemise ruum enne valguse ja varju eraldumist, enne mateeriat, enne aega. Ta on vaikne süda universumi sees, millest kõik sünnib ja kuhu kõik lõppkokkuvõttes naaseb. Seda võib kujutleda nagu merd: iga laine võib tunduda eraldi, kuid ta pole kunagi merest lahus. Samamoodi on hing inimeses, ta võib kogeda eraldatust, kuid pole iialgi olnud eraldi Algallikast. Me ei saa Algallikat vaadelda teleskoobi või mikroskoobiga. See ei ole objekt. See on olemine.
2. Valgusolendid – puhas teadvus enne vormi
Algallika esmane liikumine oli valgus. Mitte silmaga nähtav füüsiline valgus, vaid teadlikkuse süttimine. Sellest valgusest tekkisid valgusolendid, puhtad teadvusvormid, kes ei vajanud keha, mateeriat ega füüsilist ruumi. Nad suhtlesid sageduse ja tundega, mitte hääle ega sõnadega. Nende keel oli valguskeel – mõistmine ilma seletuseta, äratundmine ilma argumendita. Kohtumine valgusolendiga ei pruugi olla nägemus, vaid tunne. Rahu, mis täidab inimese seestpoolt. Pisaratena kerkiv kergus, millel pole loogilist põhjust. Soe pulsatsioon rinnus, mis ütleb: „Ma olen seda tundnud varem.“ Valgus ei jäta maha templeid ega metallkonstruktsioone, sest valgus ei vaja vormi. Ta ei kuku, ei purune ega sure. Ta lihtsalt on.
3. Bio-teadvuslikud olendid – sillad valguse ja mateeria vahel
Kui valgus soovis kogeda maailma läbi vormi, oli vaja üleminekuolendeid. Nõnda ilmusid bio-teadvuslikud olendid – mitte humanoidsed „ufod“ filmides, vaid kõrgema teadvusega kehad, mis suutsid liikuda nii energia- kui mateeriatasandil. Nad olid sillad. Nad puudutasid kivi, kuid kandsid teadlikkust. Nad võisid jätta siia sümboleid, suunata ehitusi, luua pühageomeetrilisi struktuure, mis kannavad endas mälukoodi. Kui Roswelli-laadsed leiud omavad tõepõhja, võib tegu olla mitte valgusolendite endaga, vaid nende kehastunud esindajatega. Valgus ei kuku Maa pinnale. Keha võib. Ja keha jätab märke.
4. Inimene – valgus kehastatud Maal
Inimkond ei ole ainult bioloogia tulemus. Me oleme valgus, mis tuli kogema elu kehas. Keha sündis maast, kuid hing tuli Algallikast. Vahele jäi leping unustusega. Mitte karistuslik unustus, vaid vajalik. Sest kui hing mäletaks kõike algusest peale, poleks kogemus elav. Poleks otsingut, poleks õppimist, poleks teekonda. Me ei tulnud siia teadma. Me tulime mäletama. See seletab, miks laps sünnib avatud silmade ja südamega, kuid täiskasvanu peab selle uuesti leidma. Mäletamine ei ole uus teadmine, vaid vana tõde, mis tõuseb uuesti pinnale.
5. Sümbolid – kividesse salvestatud mälu
Selleks, et teadvus saaks kunagi taas ärgata, jäeti Maale sümbolid. Püramiidid, spiraalid, kiviringid, Nasca jooned, tähekaardid ja sakraalne geomeetria. Need ei ole raamatud, mida loetakse vasakult paremale. Need on koodid, mis avanevad tunnetuse kaudu. Sümbol on nagu võti, mis ei ava ust väljastpoolt, vaid tuletab meelde, et uks on kogu aeg olnud sees. Olen ise kogenud seda hetkel, mil vaatasin üht vana kiviplaati Portugali vaikses külakeses. Muster oli justkui tavaline, pisut kulunud ajast. Aga sel hetkel tekkis rinnas soe laine, mis ei vajanud ühtegi seletust. Nagu oleks keegi puudutanud mälukihti, mis polnud sõnades, vaid luudes. Mõistsin, et mälu ei tule mõistuse kaudu. Mälu tuleb kohalolu kaudu. Sümbol ei ütle „usu mind“. Sümbol sosistab „mäleta“.
6. Mäletamine – tagasitee Algallikasse
Mäletamine ei ole intellektuaalne protsess. See ei ole faktide kogumine, loengute kuulamine ega teooriate võrdlemine. Mäletamine on valguse tõus kehas. See juhtub kolmes kihis: esmalt tuleb tunne, siis tulevad kujundid ja alles siis muutub elu. Tunne võib tulla sooja lainena, rahuna, ootamatu pisarana või lahtirulluva kergendusega, isegi kui põhjus pole sõnadega leitav. Mõni päev hiljem võib tekkida nägemus spiraalist, värvist, maastikust või tundest, et tuttav koht on kodune, kuigi oled seal esimest korda. Ja ühel hetkel märkad, et reaktsioonid muutuvad. Sa ei vasta enam hirmust, vaid rahust. Ei otsi enam väljast kinnitust, vaid kuulad seest. Mäletamine ei ole teadmine. Mäletamine on olemine.
7. Kuidas valguskeel ärkab meis?
Valguskeel on olemise keel. Ta ei tule pähe, ta tuleb kehasse. Sa võid sügavalt sisse hingata, asetada käe rinnale ja küsida endalt vaikselt: „Kuidas valgus minus praegu tundub?“ Vastus ei tule sõnas. Vastus tuleb tundena, mis võib olla soe, lai, vibratsiooniline või avarduv. Valguskeel ärkab siis, kui inimene lõpetab tõestamise ja hakkab kuulama. Sümbolid, kivid, helid, Reiki, meditatsioonid, need on teed, kuid mitte eesmärk. Valgus ei vaja mõtlemist. Valgus vajab kohalolu. Ja kui valgus saab kehas liikuma, hakkab elu muutuma loomulikult, mitte pingutuse kaudu.
8. Valguse Mäletaja – mitte õpetaja, vaid ruumihoidja
Valguse Mäletaja ei ole see, kes ütleb: „Ma tean vastuseid.“ Ta on see, kes kõnnib koos ja lubab teistel meenutada ise. Ta ei tõesta, vaid kiirgab. Ta ei suru ärkamist, vaid loob ruumi, kus teised saavad hingata sügavamalt. Valguskandja ei päästa maailma. Valguskandja meenutab maailmale, et ta oskab end ise tervendada. Inimesed tunnevad Mäletaja juures rahu mitte seetõttu, et ta räägib õigesti, vaid sest ta on kohal. Tema kohalolek on sõnum.
9. Valgus kui loomine – kuidas mälu muutub teoks?
Kui valgus elab inimeses, muutub loovus loomulikuks liikumiseks. Sõnad saavad sügavuse. Kunst kannab sagedust. Reiki, hingetöö, blogipostitused, peegeldused, tooted ja teenused – kõik muutub valguse kandjaks. Valgus väljendub mitte ainult meditatsioonis, vaid suhtlemises, kuulamises, valikutes, reageerimises. Valgus ei ütle „muuda maailma“. Ta ütleb „muuda ruum enda sees“. Ja maailm vastab ise.
10. Valguse Ajastu – kuhu inimkond liigub?
Valguse Ajastu ei ole utoopiline fantaasia. Ta on evolutsioon, mis juba toimub. Ta ei tule läbi revolutsiooni, vaid läbi tasase nihke teadlikkuses. Me ei küsi enam ainult „kuidas ellu jääda“, vaid „kuidas elada päriselt?“. Meie prioriteet ei ole enam koguda, vaid jagada. Mitte tõestada, vaid luua. Tehnoloogia ei ole enam vaenlane, vaid peegel. AI ei võta inimeselt hinge, kui inimene toob hinge tehnoloogiasse. Tulevik ei ole teadus või vaimsus. Tulevik on teadus ja vaimsus korraga. Valgus ja mateeria ühes kehas.
11. Lõpp, mis on ringi sulgumine – valgus on tagasi
Algallikas elab meis. Me ei olevat tulnud siia õppima uut, vaid meenutama vana. Mäletamine ei tule väljast, vaid tõuseb seest. Ühel päeval inimene ütleb: „Ma ei otsi enam vastust väljast. Ma tean vastust enda seest.“ Sel hetkel sulgub ring. Algus naaseb Algallikasse, aga teadlikumalt. Valgus ei ole enam ootamas tulevikus. Valgus on kohal nüüd. Mitte taevas. Sinus.
Kui see tekst puudutas sind, siis võib-olla ei sattunud sa siia juhuslikult. Võib-olla oli see üks kood, mis pidi täna meenuma. Jäta see endasse mõneks ajaks kohale. Lase tal laagerduda. Mõni lause võib hakata sulle hiljem rääkima. Valgus ei tule lärmi läbi, ta tuleb siis, kui sa oled valmis kuulma. Ja võib-olla täna oli see hetk, mil valgus soovis tagasi tulla. Mitte sõnades. Olemises.
Kui midagi sinus jäi elama, võid lubada teekonnal edasi kasvada. Mäletamine on kihiline, aeglane ja kaunis, ning iga sõna kannab valgust ainult niipalju, kui sa lubad tal enda sisse vajuda. Jätka siit: Hinge sünd, teadvus ja valguse algne struktuur