On hetki, mil maailm ei liigu enam vana rütmi järgi. Midagi nihkub nähtamatuses, ajajoontes, meie kehas ja tunnetuses. Hingede tasandil tõuseb esile vaikne kutse, mis ütleb, et me ei saa enam vanal viisil jätkata. Detsember 2025 on toonud planeedile energia, mis ei jäta kedagi puudutamata. See on uste avanemise aeg, mäletamise aeg, aeg, mil ärkajad ärkavad sügavamalt ja valgus tuleb lähemale kui kunagi varem.
Ärkamine ei ole enam individuaalne teekond. See on laine, mis puudutab kogu kollektiivi. Me märkame seda, kui inimesed ümberringi muutuvad tundlikumaks, ausamaks, rahutumaks, kohalolekulisemaks. Midagi meis ütleb, et maailm nihkub uude sagedusse, kuhu vana struktuur ei ulatu. Ja kuigi väliselt võib kõik tunduda sama, liigub hinge tasandil tohutu transformatsioon. Ärkaja tunneb seda kõige selgemalt oma kehas, mõtetes ja südames.
Detsember 2025 käivitas mäletamise energiad. Jupiter muutus retrogradseks ja pööras meie sisemised kompassid tagasi allikasse, tagasi hinge tarkusesse. Seetõttu on paljud ärkajad tundnud, et vanad uskumused ei kanna enam, ning mõtted, mis kord tundusid kindlad, on hakanud lahti hargnema. Mars Amburis toob juurde tuld ja avardumist. Me ei saa enam elada suletud ringis. Hing tahab liikuda, avarduda, hingata sügavamalt. Ärkajates toimub sisemine revolutsioon, mis ei väljendu lärmis ega vastupanus, vaid vaikses, sügavas äratundmises: see, mis oli, ei ole enam kooskõlas sellega, kelleks ma saan.
Selles valguses tuleb jaanuar 2026 kui suur lahtiühendamise kuu. Kuuvarjutus ja Saturni karmaväljade liikumine tõstavad pinnale kõik, mis ei ole meie teele enam sobiv. Nii suhted, töö, muster kui identiteet, mis kord tundus tugev, hakkavad murenema. Paljud ärkajad tunnevad, et nad ei mahu enam oma vanasse rolli, nagu nahk, mis on muutunud kitsaks. See ei ole kriis. See on transformatsiooni loomulik hetk. Hing lükkab meid eemale sellest, mis takistas meie tõelist olemust, ja viib meid ajajoonele, kus valgus saab ankrusse jääda. See lahtiühendamise tunne võib olla intensiivne, kuid just selle kaudu saab alguse uus tee. Puhtam, rahulikum ja tõelisem.
Veebruar 2026 avab valguskeha aktiveerumise etapi. Päike Veevalajas avardab meelt, Jupiter ja Merkuur teevad omavahel geomeetrilise ühenduse ja tõmbavad meid kõrgema teadvuse lainele. Ärkajad tunnevad sel kuul sagedusi, mis varem tundusid kättesaamatud. Keha soovib puhastuda, mõistus otsib selgust, süda avardub. Unenäod muutuvad selgemaks, intuitsioon tugevamaks ja sisemine hääl saab uue sügavuse. On tunne, et midagi hakkab lõpuks paika minema. Valgus ei tule enam väljast, see tõuseb inimese seest. See on ärkaja teine sünd, mitte mõtete tasandil, vaid kehas, rakus, hingefraktsioonides.
Veebruaril on üks eriline omadus. See õpetab meid kandma valgust oma igapäevaellu. Mitte põgenema, mitte eralduma, mitte otsima pääsu kõrgemale, vaid laskma valgusel imbuda argipäeva keskele. Ärkamine ei vii sind ära maailmast. See toob su maailma kohale. Täielikult. Puhas kohalolu, mis ei vaja loodud identiteeti, on selle kuu suurim kingitus.
Märts 2026 on aga kõige pühama sagedusega. Päike Kalades avab hinge välja, Neptuun viib meid ühendusse allikaga ja Saturn sulgeb vanu karmalõimi, mis on meid aastaid või elusid tagasi hoidnud. Märts on kuu, mil ärkaja muutub ülestõusjaks. Mitte sellepärast, et ta tõuseks millegi kohale, vaid selle tõttu, et ta laskub täielikult iseenda sisse. Pinna pealt kaob vajadus tõestada, selgitada, kontrollida. Süda võtab juhtimise. Just siin, märtsis, tekib tasand, mida paljud tajuvad: rahu keset kaost, selgus keset mõistmatust, valgus keset varju. Ärkamine muutub lõpuks kehastumiseks.
Kollektiivselt tähendab see, et maailm valmistub millegi suurema tulekuks. Need neli kuud detsember, jaanuar, veebruar ja märts on nagu portaal, mis viib ärkajad järgmisse sagedusse. Valgustööliste roll kasvab, sest nende sees aktiveerub mälu, mida nad ei ole ammu tundnud. See on mälu, mis ei ole mõtlemine, vaid teadja. Mälu, mis ei ole loogika, vaid valgus. Mälu, mis kutsub inimesi tagasi oma olemuse juurde.
Kuhu me liigume? Üha rohkem inimesi ärkab, avaneb, kuulab, tunneb. Mõned teevad seda vaikselt, mõned läbi valude, mõned läbi valguse. Aga kõik liiguvad samas suunas, tõelise iseenda poole. Maailm ei tõuse kõrgemasse sagedusse ühe päevaga. Ta tõuseb hing hingelt, ärkajalt ärkajale. Ja see ongi kogu selle teekonna ilu. Üksikud ärkavad esimesena, et luua rada neile, kes tulevad hiljem. See ongi valgustöölise roll. See on teadvuse muutuse südame tuum.
Selle teekonna sügavus ei seisne selles, kui palju me teame, vaid selles, kui palju me mäletame. Kui palju me lubame endal olla see, kes me alati olime, enne kui maailm meid väiksemaks jutustas. Ärkajate laine tõuseb. Ja sina, kes seda loed, tunned seda juba oma kehas. Sa oled selles laines mitte juhuslikult, vaid seepärast, et sinu hing valis tõusta nüüd. See on algus. Mitte lõpp. Algus teele, mis viib sügavamasse tõde, avaramasse valgusesse ja ärkamisse, mis ei vaja enam sõnu, sest ta elab sinus.
Kui maailm muutub ja valgus tõuseb, ei ole oluline, kui kaugel sa arvad end olevat. Oluline on vaid see, et liigud. Vahel samm, vahel hingetõmme, vahel peatus. Ärkamine ei nõua kiirust. Ta nõuab ausust ja valmisolekut olla seal, kus sa päriselt oled.
Selle teekonna ilu on selles, et sa ei pea kõigest aru saama. Valgus ei tule mõistmise kaudu. Ta tuleb läbi pehmenemise, läbi usalduse, läbi selle vaikse ruumi, kus hing saab lõpuks hingata. Kui tunned kutset, siis sa juba liigud. Kui tunned ärkamist, siis sa juba avaned. Kui tunned äratundmist, siis mäletad midagi, mis oli sinus alati olemas.
Me ei tõuse selleks, et olla teistest kõrgemal. Me tõuseme selleks, et tulla lähemale iseendale. Lähemale tõele, lähemale valgusele, lähemale südamele, mis juhatab meie järgmist sammu. On aeg usaldada seda liikumist, mis sinus juba on. On aeg astuda sisse oma ärkamisse. On aeg mäletada.
Valgus ei küsi, kas sa oled valmis. Valgus ootab hetke, mil sa ütled jah.
Jah iseendale. Jah oma hinge kutsele. Jah teekonnale, mis on olnud sinu juba enne seda elu.