Ärkamine ei ole alati vaikne.
On oluline öelda ausalt, et ärkamine ei avaldu kõigil rahuliku kohalolu ja vaikselt avaneva selgusena. Paljude jaoks on see alguses hoopis vastupidi. Keha ja teadvus annavad märku korraga ja tugevalt ning inimene ei oska seda millegi tuttavaga võrrelda.
Võivad tulla unenäod, mis on intensiivsed, sümboolsed või korduvad. Uned ei ole enam lihtsalt lood, vaid seisundid, mis jäävad kehasse ka ärgates. Mõnel tekib unetus, tunne, et keha on väsinud, aga teadvus ei taha enam vanal viisil välja lülituda. Ööd muutuvad õhukeseks, piir ärkveloleku ja une vahel hägustub.
Paljud märkavad numbreid, kordusi, sünkroonsusi. Mitte sellepärast, et nad neid otsiksid, vaid sellepärast, et tähelepanu on teravnenud. Teadvus hakkab nägema mustreid seal, kus varem oli ainult juhus. See võib olla segadust tekitav, sest mõistus tahab sellele kohe tähendust anda, aga kogemus on kehale enne, kui seletus jõuab järele.
Samal ajal võivad kehas tekkida seisundid, mida on raske sõnadesse panna. Soojus, vibratsioon, surve, avarus, rahutus, seletamatu liikumise vajadus või vastupidi täielik tardumus. Need ei ole haigus ega fantaasia, vaid märk sellest, et närvisüsteem ja teadvus kohanevad uue tundlikkusega.
Kõige keerulisem selle juures on see, et inimene ise ei saa alguses aru, mis temaga toimub. Vanad seletused ei tööta ja uusi veel ei ole. See võib tekitada hirmu, segadust või tunde, et ollakse millestki valesti aru saanud. Tegelikult on see sageli üks ärkamise kõige ehtsamaid faase – hetk, kus kogemus tuleb enne keelt.
Aja jooksul need nähtused rahunevad, muutuvad pehmemaks või lihtsalt loomulikuks osaks olemisest. Aga nende algne intensiivsus ei tähenda, et midagi oleks valesti. See tähendab, et ärkamine ei ole ainult mõistmise protsess, vaid kogu süsteemi ümberhäälestus.
Ärkamine ei ole hetk. See on lahtikerimine.
Enamik inimesi arvab, et ärkamine on üks sündmus. Üks taipamine. Üks valgusehetk, mille järel elu muutub teiseks. Tegelikkuses on ärkamine palju vaiksem ja palju ausam protsess. See ei kuku taevast. Ta koorub lahti seestpoolt, kiht kihi haaval, sageli nii, et inimene ise ei saa alguses arugi, millal see algas.
Ärkamine ei ole teekond kuhugi mujale. See on tagasitulek. Mitte lapsepõlve, mitte minevikku, vaid iseenda juurde enne rolle, enne kohanemist, enne seda, kui maailm õpetas, kuidas peaks olema. See on aeglane lahtiharutamine sellest, mis ei ole päris, ja järjest sügavam maandumine sellesse, mis on olnud alati kohal, aga millele ei olnud ruumi.
Esimene seisund. Uinumine ärkvelolekus.
Enne ärkamist elab inimene sageli täiesti toimivat elu. On töö, suhe, kohustused, eesmärgid. Väliselt võib kõik tunduda korras. Aga sees on vaikus, mis ei ole rahu. Pigem tunne, et midagi on puudu, kuigi ei osata öelda, mis see on. Keha annab märku väsimuse, pingete, haiguste või rahutuse kaudu, aga seda tõlgendatakse kui elu paratamatust.
Selles seisundis samastub inimene oma mõtetega. Ta usub, et see, mida ta mõtleb, on see, kes ta on. Ta elab lugudes enda kohta ja reageerib maailmale nende lugude kaudu. See ei ole vale ega halb koht. See on lihtsalt koht enne ärkamist.
Teine seisund. Prao tekkimine.
Ärkamine algab sageli praoga. Mõnikord tuleb see kriisi kaudu. Lahkuminek, haigus, läbipõlemine, kaotus, sügav väsimus. Mõnikord tuleb see ilma välise põhjuseta, lihtsalt sisemise tundena, et vanaviisi enam ei saa. Midagi ei mahu enam ära seletada. Vanad vastused ei rahulda.
Selles kohas tekivad küsimused, mis ei taha vaibuda. Kes ma tegelikult olen? Miks ma elan nii? Miks see kõik tundub tühjana? See ei ole veel teadmine, vaid rahutus, mis ei lase enam magada vanas mõttes.
Kolmas seisund. Teadvuse ärkamine.
Siin hakkab inimene märkama, et ta ei ole ainult see, mida ta mõtleb. Tekib vaataja. Tekib ruum mõtte ja selle märkaja vahele. Sageli jõutakse selle seisundini läbi raamatute, õpetajate, vaimsete tekstide või vestluste. Tekivad sõnad nagu teadvus, kohalolu, ärkamine, olemine.
See on oluline etapp, aga see on veel peamiselt mõistuse tasand. Inimene mõistab palju, aga ei ela seda veel täielikult. Siin tekib sageli soov mõista rohkem, teada rohkem, jõuda kuhugi.
Neljas seisund. Vari ja puhastus.
Kui teadvus suureneb, ei saa varju enam peita. Pinnale tulevad vanad tunded, allasurutud valu, lapsepõlve kihid, suhtemustrid. See võib olla segane, emotsionaalne ja väsitav aeg. Paljud arvavad siin, et nad on eksinud või tagasi langenud.
Tegelikult toimub puhastumine. Teadvus valgustab kohti, mis varem olid pimeduses. See ei ole tagasiminek, vaid sügavam minek.
Viies seisund. Tagasitulek kehasse.
See on murdepunkt. Teadvus ei jää enam ainult vaatlejaks. Ta hakkab elama kehas. Keha muutub tundlikumaks. Tekib vajadus liikuda, tantsida, hingata, olla vaikuses. Keha hakkab andma selgeid jah ja ei signaale, mida ei saa enam ignoreerida.
Selles faasis kogevad paljud seisundeid, mida on raske sõnadesse panna. Liikumine sünnib iseenesest. Kohalolu muutub kehaliseks. Armastus iseenda vastu võib tekkida ilma põhjuseta. See ei ole emotsioon, vaid seisund.
Kuues seisund. Kehastunud teadvus.
Siin ei ole enam vahet, kas ollakse vaimses praktikas või igapäevaelus. Teadvus ei ole eraldi kogemus. Ta on olemise viis. Inimene on kohal oma kehas, oma tunnetes, oma elus. Vähem seletamist. Rohkem lubamist.
Tekib tugev resonants teiste inimestega, kes elavad samas kihis. Mitte ideede, vaid äratundmise kaudu. Sõnad hakkavad kattuma, sest kogemus on sama.
Seitsmes seisund. Tühjus ja vaheala.
See on üks kõige vähem mõistetud etappe. Vanad identiteedid on lahustunud, aga uus ei ole veel vormunud. Ei ole enam tungi kuhugi jõuda. Eesmärgid ei tõmba. Elu võib tunduda kummaliselt neutraalne.
See ei ole depressioon. See on ruum. Koht, kus midagi uut saab sündida ilma sundimiseta.
Kaheksas seisund. Lihtne olek.
Siin muutub elu tavaliseks. Mitte igavaks, vaid loomulikuks. Ei ole vajadust rääkida ärkamisest. Ei ole vajadust midagi tõestada. Teadvus elab suhetes, kehas, igapäevastes toimingutes.
See on küpsus, kus vaikus ei ole tühi ja rõõm ei ole eufooriline.
Üheksas seisund. Integreeritud inimene.
See ei ole valgustunud figuur ega õpetaja. See on inimene, kes elab kooskõlas iseendaga. Kes ei loo enam kannatust juurde. Kes ei ela vastu oma keha ega tõde.
Kõik seisundid on endiselt võimalikud. Rõõm, valu, tühjus, liikumine, vaikus. Vahe on selles, et ükski neist ei määra enam identiteeti. Need tulevad ja lähevad, elu jääb.
Lõpetuseks
Ärkamine ei ole sirgjooneline teekond. See on spiraal. Etappe võib elada läbisegi. Neisse võib tagasi tulla. Neis võib peatuda.
Oluline ei ole, kus keegi parasjagu on. Oluline on ausus selle suhtes, mis on päriselt kohal. Ärkamine ei tee inimesest kedagi teist. Ta toob inimese tagasi iseenda juurde.
Ja see on palju vaiksem, palju inimlikum ja palju tõelisem, kui enamik lugusid sellest räägivad.