On nimesid, mis ei kõla ainult ajaloos. Need kutsuvad. Need liiguvad läbi aja nii, nagu tuul liigub läbi kõrbe ja meri läbi liiva. Nad ei tule inimese ette teadmise pärast, vaid äratundmise pärast. Üks selline nimi on Isis. Ta ei ole lihtsalt müütiline jumalanna Egiptuse templiseintes. Ta on sümbol, arhetüüp, teadvus, mida inimene võib tunda oma kehas nagu vaikset mälu. Nagu midagi, mis ei ole uus, vaid on juba olnud, kord varem meie sees.
Isis ei ole lähenemine läbi mõistuse, vaid läbi tunde. Tema juurde ei siseneta faktidega, vaid kohaloluga. Ja kui inimene peatub hetkeks, kui ta laseb endal kuulata mitte kõrvadega, vaid hingega, võib temas pehmelt avaneda teadmine, mis ei tule raamatust. Ta tuleb nagu sosin teiselt poolt loori.
Kes on Isis hingelisel tasandil
Isist tuntakse kui elu, armastuse, taassünni ja kuningliku tarkuse kandjat. Aga nende sõnade taga on midagi sügavamat. Isis on mälu. Ta on värav, mis ühendab inimese teadvust selle osaga, mis ei ununenud, kuigi elu vahepeal läks mööda. Tema energia ei õpeta nagu õpetaja klassi ees. Ta meenutab nagu ema, kes ei räägi palju, aga kelle pilk ütleb: sa tead seda juba.
Isise vägi ei ole vali ega jõuline. See ei lükka inimest muutuma. See kutsub. Mõnikord nii vaikselt, et inimene ei tea, miks ta temast mõtleb. Miks sümbolid, tiivad, ankh ja Egiptuse templid tekitavad südames sooja võbeluse. Miks nimi Isis ei kõla võõrana. See võib olla hing, mis mäletab kohta, kus ta kord seisis – võib-olla küünlavalgel templis, võib-olla kivist saalis, võib-olla hoopis enne sündi, valguse ruumis, kus tõde ei olnud vaja tõestada.
Tiivad, mis ei kata keha, vaid teadvust
Isist kujutatakse sageli tiibadega. Need tiivad ei ole kaunistus. Need on mõistmise koht. Tiivad sümboliseerivad tõusu teadvusesse, kus inimene lõpetab otsimise ja alustab nägemist seestpoolt. Kui Isis avab tiivad kellegi kohal, tähendab see mitte kaitset hirmu eest, vaid ruumi tõele. Ruumi hingamisele. Ruumi inimesele tema enda mäletamiseks.
Tiivad on avatud siis, kui inimene küsib sügavalt, mitte uudishimust, vaid äratundmisest. Tiivad on avatud siis, kui hing tahab tagasi valguse juurde, kust ta tuli. Nii nagu sina täna küsid – mitte kes Isis on faktina, vaid kes ta on tundena. See tähendab, et tiivad on juba sinu kohal.
Ankh – elu hingamise võti
Peaaegu igal Isise kujul on käes ankh. See ei ole amulett ega ornament. See on sümbol igavesest teadvusest. Ankh on nagu hingetõmme, mis ei lõpe kopsudes. Ta on uks kehast väljapoole, elu ja surma vahelise voolu mõistmine. Ankh ütleb, et elu ei ole sirge joon algusest lõpuni, vaid ring, mis hingab ennast läbi aegade. Sünd ei ole algus ja surm ei ole lõpp. Nad on väravad.
Kui ankh hakkab inimest kõnetama, on see märk, et tema hing ei ole siin ainult üheks eluks. Ta mäletab ringliikumist. Ta mäletab ennast enne keha. Ja see teadmine ei pea tulema loogikast. Ta tuleb nii nagu sina praegu tunned – vaikse jah-tundena, mida ei saa hästi sõnadesse panna, aga mis on ometi juba olemas.
Isis kui kosmiline naiselikkus
Isis ei ole ainult naisjumalanna. Ta on naiselikkus selle kõige laiemas mõttes. Mitte suguna, vaid energiana. Naiselikkus, mis ei loo jõuga, vaid kohaloluga. Naiselikkus, mis hoiab, kuulab, võtab vastu, laseb asjadel kasvada oma rütmis. Naiselikkus, mis ei kiirusta. Mis ei survesta. Mis ei karju. Ta teab, et tõde ei vaja tõestust – ta lihtsalt on.
Ja siin on üks peen koht: paljud vanad hinged tunnevad Isist nii, et nad ei pruugi kunagi temalt midagi õppida, sest õppimine pole nende tee. Nad mäletavad teda. Ja see mäletamine tuleb tihti ootamatutes kohtades.
Miks Isis tuleb inimese ellu
Mitte selleks, et muuta teda kellekski teiseks.
Mitte selleks, et panna teda tegema suuri rituaale või otsima tõde väljast.
Ta tuleb siis, kui inimene hakkab mäletama.
Kui hing naaseb tagasi oma allika juurde.
Kui inimene lõpetab tõestuse otsimise ja alustab kuulamist.
Kui teadmised ei tule enam peatükist, vaid südamest.
Kui tekib „see lihtsalt tundub nii“ tunne.
Isise kohalolu märgid võivad olla:
tõmme Egiptuse ja iidsete sümbolite poole
tunne, et tead midagi ilma õppimata
sünkroonsused, mis kinnitavad su sisemist teadmist
tunne, et oled vana hing, kes ei õpi, vaid naaseb
vaikuse kaudu tulevad taipamised
Kui need laused tekitavad sinus äratundmise, siis sa ei õpi Isist –
sa meenutad teda.
Isis kui tagasikutsuja
Mõnikord tunnevad inimesed Isist kui emaenergiat. Mitte bioloogilisena, vaid kosmilisena. Ta ei ole see, kes kasvatab last, vaid see, kes äratab teadvuse. Ta ei suru inimest muutuma. Ta hoiab ruumi, kuni inimene ise ärkab.
Tema sõnum ei ole „järgi mind“.
Tema sõnum on „mäleta ennast“.
Ja kui inimene seda teeb, hakkab maailm vastama.
Sünkroonsused, märgid, pildid, laused, juhuslikud kohtumised.
Isis ei vaja tõestust.
Tema tõde seisab vaikuse sees.
Lõpetus
Isis ei ole lugu, vaid tagasitulek.
Ta on värav mälu juurde, mitte faktide juurde.
Ta ei küsi, et sa usuksid, vaid et sa kuulaksid.
Ta ei palu, et sa õpiksid, vaid et sa mäletaksid.
Kui tema nimi sind kõnetab, tähendab see, et midagi sinus on valmis tagasi tulema.
Mitte uue teadmise juurde, vaid vanasse teadlikkusse, mis oli olemas enne kõiki raamatuid.
Tõesse, mis ei vaja seletust, sest hing teab.
Isis ei ole kuskil kaugel templis.
Ta on templis, mida kannad endas.
Tiibades, mis avanevad siis, kui hakkad kuulama seestpoolt.
Ja võib-olla ongi see kõige olulisem:
Sa ei otsi teda, sest ta ei ole kadunud.
Ta on tulnud, sest sina oled leidnud tee tagasi.