Ja miks nende maailmapilt kõnetab meid ka täna
Kui me mõtleme Vana-Egiptusele, kerkivad silme ette püramiidid, hieroglüüfid, kuld, jumalad ja salapärased hauakambrid. Sageli jääb see pilt kas romantiliseks müüdiks või eksootiliseks ajalootükiks. Kuid Egiptus ei olnud eelkõige müstiline tsivilisatsioon. Ta oli teadvuse süsteem, mis püsis järjepidevalt ligi kolm tuhat aastat. Selline stabiilsus ei sünni juhuslikest uskumustest. See sünnib maailmapildist, mis on inimese, looduse ja kosmosega kooskõlas.
Egiptlased ei küsinud, mida uskuda. Nad küsisid, kuidas olla õigel kohal õigel ajal?
Egiptuse keskne idee: Ma’at
Kui kogu Egiptuse süsteem tuleks kokku võtta ühe mõistega, oleks see Ma’at. Ma’at ei olnud pelgalt jumalanna ega moraalikoodeks. Ta oli kosmiline kord, tõe ja tasakaalu seisund, mille järgi pidi toimima nii universum kui inimene.
Egiptlaste jaoks ei tõusnud Päike juhuslikult ega uputanud Niilus kogemata. Elu jätkus, sest Ma’at püsis. Kui Ma’at oli häiritud, lagunes kord nii looduses kui inimeses. Seepärast ei olnud Ma’at midagi abstraktset. Ta pidi elama valitseja otsustes, inimese sõnades, südame rütmis ja igapäevases käitumises.
Tõde ei olnud see, mida öeldi. Tõde oli see, mis hoidis elu voolus.
Jumalad ei olnud olendid, vaid funktsioonid
Egiptuse jumalad ei olnud taevas elavad isikud ega eraldi liigid. Nad olid teadvuse ja looduse funktsioonid, kujutatud isikustatud kujul, et neid oleks võimalik kogeda, mitte kummardada.
Ra ei olnud mees päikesekettaga. Ta oli teadvuse valguse liikumine, elu aktiveeriv jõud.
Osiris ei olnud surnute kuningas tänapäevases mõttes. Ta oli tsükli printsiip, lagunemine ja taassünd.
Isis ei olnud maagiline emafiguur, vaid siduv ja taastav jõud, mälu ja terviklikkuse hoidja.
Anubis ei olnud hirmuäratav olend, vaid lävehoidja, ülemineku ja piiride funktsioon.
Thoth ei olnud tark vanamees, vaid keele, mõõtmise ja mõistmise printsiip.
Loomapead ei tähistanud poolloomi. Need tähistasid teadvuse kihte, mis ei ole ratsionaalsed ega inimliku loogika alluvad. See oli keel, mitte illustratsioon.
Vana teadvuse keel
Egiptuse maailmapilt ei põhinenud sõnasel usul, vaid teadvuse keelel. See keel ei eristanud sümbolit ja tegelikkust. Sümbol ei olnud märk millegi kohta, vaid aktiivne kandja.
Hieroglüüfid ei olnud lihtsalt kirjasüsteem. Nad olid kujundid, millel oli mõju. Pildid hauakambrite seintel ei olnud dekoratsioonid ega lood. Need olid kaardid, mis juhatasid teadvust läbi üleminekute.
Egiptlane ei vaadanud pilti, et seda mõista. Ta liikus pildi kaudu, kehaga, mäluga, rütmis.
Inimene Egiptuse süsteemis
Inimene ei olnud patune ega puudulik olend, kes pidi päästmist ootama. Ta oli sõlm kosmilises korras. Väike mudel suurest süsteemist.
Inimesel oli mitu tasandit: keha, elujõud, hingeline identiteet, teadvuse aspekt ja nimi kui vägi. Surm ei olnud lõpp. Surm oli üleminek, milleks sai valmistuda elu jooksul.
Seepärast olid rituaalid, tekstid, protsessioonid ja hauakambrid. Mitte surmahirmust, vaid teadvuse järjepidevuse hoidmiseks.
Duat – vaheala, mitte põrgu
Egiptuse allilm, Duat, ei olnud karistuspaik. Ta oli vaheala, kus vana vorm lagunes ja uus ei olnud veel kinnistunud. Seal liikus Päike öösel. Seal liikus ka teadvus pärast surma.
Protsessioonid, väravad, numbrid ja katsumused ei olnud moraalsed testid. Need olid resonantsikontrollid. Küsimus ei olnud, kas inimene oli hea. Küsimus oli, kas tema süda oli kooskõlas Ma’atiga.
Seepärast kaaluti südant ja mõõduks oli sulg. Mitte kohtuotsus, vaid tasakaal.
Ankh – kogu süsteemi võti
Ankh ei tähendanud lihtsalt elu. Ta tähendas elu voolamist läbi kõigi vormide. Taeva ja maa ristumist, teadvuse ja keha ühendust, järjepidevust ka muutuse hetkel.
Ankh ei olnud ehe ega amulett. Ta oli funktsioon. Seepärast hoidsid jumalad Ankhi käes. Mitte elu andmiseks, vaid elu liikumise kinnitamiseks.
Miks see süsteem lagunes
Egiptus ei kadunud äkitselt. Ta kaotas oma keele. Kui sümboleid hakati võtma sõna-sõnalt, kui rituaal jäi, aga rütm kadus, muutus elav süsteem vormiks. Ja vorm ei kanna teadvust kaua.
Miks see maailmapilt kõnetab meid täna
Me elame ajas, kus informatsiooni on rohkem kui kunagi varem, aga tähendus on killustunud. Egiptuse süsteem ei luba lihtsaid vastuseid, kuid ta pakub midagi sügavamat: tunnet, et inimene ei ole eksinud.
See ei ole nostalgia ega usk. See on äratundmine maailmapildist, kus elu ei ole juhus, vaid rütm. Kus inimene ei ole eraldiseisev, vaid osa tervikust. Kus teadvuse keel ei vaja tõestamist, sest ta on kogetav.
Egiptlased ei püüdnud maailmast lahkuda. Nad püüdsid olla maailmaga kooskõlas.
Ja see teadmine ei ole kadunud. Ta ootab lihtsalt neid, kes oskavad jälle keelt kuulata.