On olemas tõde, mis ei vaja tõestamist.
See ei tõuse häält ega nõua tähelepanu.
See lihtsalt on.
Ja kui ta on paigast ära, tunneb seda kogu keha.
Muistses Egiptuses nimetati seda tõde Ma’atiks.
Ma’at ei olnud ainult jumalanna ega müütiline kuju. Ta oli printsiip, millele maailm toetus. Kord, tasakaal, õiglus ja tõde ei olnud seal eraldi mõisted, vaid ühe ja sama nähtamatu telje erinevad väljendused. Kui Ma’at püsis, püsis elu. Kui Ma’at kõikus, algas lagunemine.
Egiptlased ei küsinud, kas Ma’at on olemas. Nad küsisid, kas nad elavad temaga kooskõlas.
Ma’at ei olnud moraal, vaid tasakaal
Tänapäeval kipume tõde ja õiglust nägema moraalsete kategooriatena. Hea ja halb. Õige ja vale. Egiptuse maailmapildis ei olnud see nii lihtne ega nii mustvalge.
Ma’at ei olnud hinnang.
Ta oli mõõt.
Ma’at ei öelnud inimesele, milline ta peaks olema. Ta näitas, millal inimene oli läinud vastuollu iseenda, elu ja kosmilise korraga. See vastuolu ei olnud patt, vaid nihkumine. Tasakaalu kadumine.
Seepärast ei olnud Ma’at karm. Ta oli täpne.
Kui inimene elas vastu oma sisemist teadmist, tekkis raskus. Kui ta rikkus tasakaalu sõnades, tegudes või vaikimises, hakkas elu ise seda tasakaalu taastama. Mitte karistades, vaid korrigeerides.
Südame kaalumine ja tõe vaikus
Üks tuntumaid Ma’atiga seotud kujutlusi on südame kaalumine pärast surma. Inimese süda asetati kaalule ja vastaspoolele pandi Ma’ati sulg.
Sageli mõistetakse seda stseeni valesti, justkui oleks tegemist kohtumõistmisega. Tegelikult ei olnud see kohus, vaid peegeldus.
Sulg ei olnud süütuse sümbol.
Ta oli tõe kaal.
Küsimus ei olnud selles, kas inimene eksis, vaid kas ta elas oma tõest mööda. Kas ta kandis südames raskust, mis ei olnud enam kooskõlas elu loomuliku vooluga.
Kui süda oli raske, ei olnud see karistus. See tähendas, et hing ei olnud veel valmis liikuma edasi. Et midagi oli jäänud lahendamata, läbi elamata, ausalt vaadatud.
Ma’at ei sulgenud uksi.
Ta näitas, kus uksed veel ei avane.
Ma’at igapäevaelus, mitte templis
Oluline on mõista, et Ma’at ei kuulunud ainult surmajärgsesse maailma ega templitesse. Ta kuulus igapäevaellu.
Egiptlane pidi olema Ma’at oma sõnades, oma töös, oma suhetes ja isegi oma mõtetes. Tõde ei olnud midagi, mida aeg-ajalt külastada. See oli seisund, milles elada.
Kui inimene rääkis, pidi sõna olema kaalutud.
Kui ta vaikis, pidi vaikus olema aus.
Kui ta tegutses, pidi tegu kandma tasakaalu, mitte kaost.
Seepärast olid hieroglüüfid, rituaalid ja seadused kõik Ma’ati teenistuses. Need ei olnud kontrollivahendid, vaid ankrud. Meeldetuletused, et maailm püsib koos ainult siis, kui sisemine ja väline on kooskõlas.
Ma’at ja sisemine kompass
Kui tuua Ma’at tänasesse aega, siis ei ilmne ta reeglites ega õpetustes. Ta ilmneb kehas.
Ma’at on see hetk, kui tunned, et midagi on õige, isegi kui see on raske.
Ta on see rahutus, mis tekib, kui ütled jah, kuigi kõik sinu sees ütleb ei.
Ta on väsimus, mis ei tule füüsilisest pingutusest, vaid sisemisest vastuolust.
Ma’at ei karju.
Ta nihutab.
Kui inimene elab pikalt vastu oma tõde, hakkab elu ise tasakaalu otsima. Suhted muutuvad. Töö kaotab mõtte. Keha hakkab rääkima. Mitte karistuseks, vaid korrigeerimiseks.
Kui Ma’at on paigas, tekib lihtsus. Asjad ei pruugi olla kerged, kuid nad on selged. Valikud ei ole alati mugavad, kuid nad ei lõhu seestpoolt.
Ma’at ei ole ideaal, vaid ausus
Üks olulisemaid eksitusi Ma’ati mõistmisel on arusaam, et ta nõuab täiuslikkust. Tegelikult on vastupidi.
Ma’at ei küsi, kas sa olid veatu.
Ta küsib, kas sa olid aus.
Aus oma piiride suhtes.
Aus oma hirmude suhtes.
Aus oma valguse ja varju suhtes.
Ma’at ei eelda, et inimene ei eksiks. Ta eeldab, et inimene ei valetaks iseendale. Sest just sealt algab kaos.
Miks Ma’at kõnetab inimesi täna
Kui Ma’at teema tõuseb inimese teele, siis tavaliselt ei ole see juhus. See juhtub sageli eluperioodil, kus vana tasakaal enam ei toimi, kuid uus ei ole veel täielikult kuju võtnud.
See on aeg, kus kompromissid hakkavad väsitama.
Rollid ei istu enam.
Ja sisemine tõde muutub valjemaks kui väline mugavus.
Ma’at ei tule midagi lõhkuma.
Ta tuleb midagi sirgendama.
Ta ei sunni valikuid.
Ta teeb võltsid valikud ebamugavaks.
Ma’at kui elav printsiip
Ma’at ei ole minevik. Ta ei ole müüt ega sümbol, mis kuulub ainult ajalooõpikutesse. Ta on elav printsiip, mis töötab täpselt samamoodi ka täna.
Iga kord, kui valid aususe mugavuse asemel.
Iga kord, kui kuulad oma sisemist teadmist, isegi kui see on ebapopulaarne.
Iga kord, kui lased lahti millestki, mis ei ole enam tõene.
Siis hoiad Ma’ati elus.
Ja võib-olla ongi see tema kõige sügavam tähendus.
Mitte olla ideaalne.
Vaid olla tõene.