Vaikus, mis kutsub mälu tagasi
On hetki, kus maailm tundub ootamatult vaikne. Mitte tavalise vaikuse moodi, vaid nii, et ruum justkui süveneb ja õhk muutub tihedaks. See on vaikuse tüüp, mis ei teki siis, kui müra kaob, vaid siis, kui hing peatub. Neid hetki ei kutsuta esile kavatsusega. Nad tulevad ise, siis kui inimene korraks lakkab tormamast. Just sellistel hetkedel võib tunduda, et miski hakkab enda seest tasapisi avanema. Mitte plahvatuslikult, vaid pehmelt. Nagu uksepilust libisev valgus, mis ei tee lärmi, kuid muudab ruumi olemust.
Üksinduse illusioon ja tõe pehme tagasitulek
Modernne inimene kogeb tihti üksinduse tunnet. Mitte sellepärast, et ruum oleks tühi, vaid pigem seetõttu, et ühendus sügavamaga on jäänud vaikseks. Me arvame vahel, et meie lugu algab sünnist ja lõpeb surmaga. Et meie teadmine on see, mida me õpime koolis ja raamatutes. Ometi on kusagil sügavamal ruum, mis sosistab teist lugu. See ei tõesta, ei veena, ei nõua uskuma. Ta seisab vaikselt ja ootab, millal keegi taas kuulama hakkab.
Me ei ole siin maailmas inimesed üksinda. Mitte kunagi pole olnud. Enne meid on kõndinud hinged, kes tundsid maad paljajalu, kes rääkisid tuulega ja vaatasid taevasse mitte teadmatusest, vaid mäletamisest. Nende keel elab kivi poorides, templiseintes, lauludes, mida me täna nimetame rahvalauluks. Meie sees elab sama keel edasi, isegi siis, kui me ei oska seda veel sõnadeks vormida.
Mälu, mis ärkab seestpoolt
On olemas teadmisi, mis ei tule õppimisest. Nad tulevad äratundmisest. Inimene loeb lauset, näeb sümbolit, seisab mere ääres ja äkki tunneb, et teab. Mitte seetõttu, et talle õpetati, vaid seetõttu, et see teadmine juba elas temas. Selline teadmine ei vaja tõestust. See ei kuulu faktide maailma. See on mälu, mis tuleb tagasi, kui hing vaikib piisavalt, et teda kuulda.
Seebimulli sarnane maailmaloor, millest me vahel näeme läbi, on justkui õhuke pind sisemise ja välise vahel. Õrn membraan, mis ei takista, vaid hoiab vormi seni, kuni teadmine küpseb. Kui see on valmis, libiseb ta ise läbi. Mitte jõuga, vaid loomulikult, nagu seeme, mis murdub mullapinnast läbi valguse poole.
Hingede rada enne meid ja pärast meid
Meie teekond ei ole alguspunkt ega lõpp. See on lõpmatu joone hetk. Nagu valgus, mis liigub põlvkonnast põlvkonda, kehast kehadesse, ajast aega. Mõni laps sünnib silmadega, mis on liiga vanad selle keha jaoks. Mõni naine ärkab ühe hommiku tunde saatel, et mäletab aega, mida pole näinud. Mõni mees istub tule ääres ja tunneb, et tuli räägib temaga. Need ei ole fantaasiad. Need on kohad, kus vana hing puudutab praegust elu.
Praegu, samal hingetõmbel, kõnnivad meie kõrval hinged, kes otsivad sama. Mõni teeb seda läbi teaduse, mõni läbi kunsti, mõni läbi vaikuse. Me ei pea kõlama ühtemoodi, et kuuluda ühte voogu. Piisab sellest, kui me märkasime, et vool on olemas.
Tulevik ei ole tühi paber
Tulevik ei sündi vaakumis. Ta sünnib meie tänastest taipamistest, valikutest ja olemisest. Lapsed tajuvad meie teadmisi veel enne sõnu. Nad õpivad mitte selle järgi, mida me ütleme, vaid selle järgi, kuidas me oleme. Seetõttu ei pea iga teadmine saama valjuks õpetuseks. Mõnikord on vaikne kohalolu kõige suurem pärand, mis saab jätta jälje.
On võimalik, et keegi loeb seda teksti ja tunneb korraks midagi sooja rindkeres. Midagi lõdvestub. Miski meenub. Mitte detailselt, vaid tundena. Sellest täiesti piisab. Mõni teadmine ei peagi tulema üleni korraga. Ta võib tulla nagu valgus küünlas, mis hakkab põlema vaikselt ja püsivalt. Seda tüüpi valgus ei põleta ega nõua. Ta lihtsalt valgustab.
Meeldetuletus, mis ei küsi tõestust
Me ei ole maailmas inimesed üksinda. On enne meid olnud ja on praegu ja on tulevikus. See ei ole teooria. See on mäletamine. Mäletamine sellest, et hingede teekond on lõputu rada ja meie oleme üks samm sellel rajal. Mitte väiksem kui need, kes tulid enne. Mitte suurem kui need, kes tulevad pärast. Lihtsalt üks valguse kandja, kes hoiab tõde oma südames ja astub edasi.
Mõnikord piisab ühest sellisest mälestusest terve elu jaoks.