Kui maailma suurimad väljaanded kirjutasid hiljuti uuest avastusest Giza suure püramiidi sees, kõlasid nende pealkirjad üllatuse ja elevusena, kuid tegelikult peegeldasid need midagi palju sügavamat. Leiti seni tundmatu sisemine käik, pikk ja kitsas koridor, millel ei näi olevat ühtegi sidet tuntud hauakambri või traditsioonilise rituaaliga. Teadlased nimetasid seda anomaaliaks, aga see sõna ei kirjelda ruumi tähendust kuigi täpselt. Tegu ei ole veaga ega ehitusliku juhuse tagajärjega. Tegu on mustriga.
Mida rohkem avastusi püramiidide sees tehakse, seda enam hakkab kokku varisema arusaam, et need ehitised olid pelgalt hauakambrid. Me seisame hetkel maailmas, mis hakkab esimest korda lubama endal küsida teistsuguseid küsimusi. Mitte ainult seda, mis püramiidis on, vaid seda, miks see üldse loodi. Mitte seda, mida ruum sisaldab, vaid seda, mida ruum hoiab.
Mis tegelikult avastati
Uus ruum sai nähtavaks tänu skaneerimistehnoloogiale, mis võimaldab näha kivimassi läbi ilma seda avamata. Seni nähtamatu käik paikneb püramiidi sügavas sisemuses, piirkonnas, kuhu ei viinud ükski teadaolev passage ega tseremoniaalne koridor. Ruum ei sisalda sümboleid, mis viitaksid matuserituaalidele, egiptlaste usundile või kuningliku keha säilitamisele.
Ja ometi on selles ruumis midagi.
Midagi väga vana.
Midagi, mis on püsinud puutumatult aega trotsides.
Midagi, mis ei ole mõeldud vaatamiseks, vaid mõistmiseks.
See ei ole ruum, mis peidab esemeid. See on ruum, mis hoiab sagedust.
Püramiid kui resonants-seade, mitte kui hauakamber
Viimase kümnendi teadustöö on hakanud avama varasemast teistsugust arusaama püramiidide tegelikust eesmärgist. Tõsiasi, et nende sisemuses leitakse järjest enam tunneleid, ruume, avasid, pikki sirgeid kanaleid ja vibratsioonilisi õõnsusi, mis ei täida ühtegi praktilist matusefunktsiooni, viitab millelegi suuremale.
Mida enam ruume leitakse, seda selgemaks muutub pilt:
püramiid ei olnud monument surnutele
see oli struktuur elavatele
Egiptlased ei ehitanud midagi niisama. Nende arhitektuur järgib täpseid mõõte, suhteid, nurki ja geomeetrilisi koode. Giza püramiidi rastrid, sisemised kanalid ja kivide paigutuse harmoonia viitavad millelegi, mida võiks nimetada:
resonantskambri süsteemiks
energiavälja tugevdamise seadeldiseks
kohaks, kus heli, valgus ja ruum lõid teadvust mõjutava mustri
planeedi energiavõrgu sõlmeks, mille funktsioon ulatub kaugemale füüsilisest maailmast
Uus avastatud käik on osa sellest mustrist. Ta ei ole loodud liikumiseks. Ta on loodud kõlamiseks.
Vaikuse geomeetria
Kui vaadata püramiidi sisemust energeetilisest ja akustilisest perspektiivist, siis on selge, et iga kivi, iga nurk, iga ruum toimib teatud sagedusega. See ei ole muusika, mida me kuuleme kõrvaga, vaid heli, mida me tunnetame kehaga. Iidsetele kultuuridele oli heli sama tähtis kui valgus, sest mõlemad olid teadvuse tööriistad.
Seega ei ole uus käik “tühjus”, nagu esmapilgul tundub.
See on nagu seisev heli, mis ei kao ka siis, kui kõik sõnad on vaiksed.
See on geomeetriline resonants, mis toimib ka siis, kui keegi seda ei teadvusta.
Selliseid ruume ei ehitada juhuslikult. Need ehitatakse eesmärgiga.
Miks just praegu?
Kõige huvitavam on see, et need avastused tulevad maailma hetkel, mil globaalne teadvus liigub suurema häälestuse ja tundlikkuse suunas. Teadus ja vaimsus ei ole enam vastandid. Meie kollektiivne mõtlemine on muutumas ja see lubab meil lõpuks näha seda, mis on alati olnud silme ees, kuid millele pole osatud tähelepanu pöörata.
Inimkond ei olnud varem valmis küsima teistsuguseid küsimusi.
Fookuses oli see, milline oli struktuur.
Nüüd hakatakse küsima, milleks see struktuur töötas.
Sellised avastused toimivad nagu ukse avanemise eelne koputus.
Need ei ole juhuslikud.
Need on märgid.
Kuidas see puudutab inimese enda teekonda
Kui Giza püramiidid on ruumid, mis hoiavad resonantsi, siis ei ole inimene sellest eraldatud. Inimese enda sisemine struktuur toimib samal põhimõttel. Meil kõigil on ruumid, mis näivad esialgu tühjad, mõttetud või kättesaamatud. Meil kõigil on sisemised käigud, mis ei näi kuhugi viivat, kuni ühel hetkel tuleb valgus, mis näitab, et see ruum ei olnud tühjus, vaid potentsiaal.
Püramiidi struktuur tuletab meile meelde, et inimene on samuti:
resonants
energiavorm
ruum, mille sees on sügav kohtumine
olend, kelle sees on tühjad kambrid, mis pole mõeldud peitmiseks, vaid avanemiseks
Sama küsimus, mida küsime püramiidi kohta, tuleb tegelikult küsida iseenda kohta.
Mitte “mis minus peidus on”, vaid “miks see ruum üldse loodi”.
Kuhu see avastus meid viib
Me ei tea veel, kui palju sisemisi ruume püramiidid endas peidavad, ja me ei tea, kui palju neist on veel avastamata. Kuid on selge, et iga uus leid nihutab natuke rohkem meie arusaamist inimkonna loo algusest. Võib väga hästi olla, et meie tsivilisatsioon ei alga sealt, kus õpikud ütlevad, vaid kaugemalt, sügavamalt ja sootuks teistsugusest lähtepunktist.
Ajalugu ei muutu ühe käigu leidmisega.
Ajalugu muutub siis, kui inimene hakkab mõistma ruumi funktsiooni, mitte selle sisu.
Tõde ei asu faktis, vaid vaikusruumis nende vahel.
Püramiidid ei ole mõistatused, mida tuleb lahendada, vaid struktuurid, mille eesmärk avaneb kihiti. Sama kehtib inimese enda kohta. Meie sisemised ruumid ei ole kunagi olnud suletud. Me lihtsalt ei ole olnud valmis neid avama.