Mis on Sirius tegelikult?
Kui inimene tõstab öösel pilgu taevasse ja näeb seal säramas Siriust, võib see tunduda vaid ühena paljudest tähtedest, kuid on inimesi, kes tunnevad temas kutset, mida ei saa sõnastada mõistusega. Sirius ei ole ainult astronoomiline punkt ega füüsiline täheke, vaid teadvuse voog, mis algab Algallikast, sellest ürgsest olemisest, kus veel ei ole vormi ega kujutlust, ainult puhas olek. Algallikas ei ole koht, vaid seisund, valgus enne valguseks saamist, rütm enne heli, teadmine enne sõna. Kui see esmane teadvus hakkas end ilmutama läbi valguse ja vibratsiooni, sündis Sirius mitte kui planeet või rahvas, vaid kui esmane mäluvalgus, mis kandis Algallika olemust endaga edasi.
Sirius kui Algallika esimene keel
Sirius ei ole tsivilisatsioon füüsilises mõttes. Ta on keel, mitte inimeste keel, vaid valguse keel, mis väljendab end helis, geomeetrias ja tajudes. Seda keelt ei loeta silmadega ja seda ei mõisteta loogikaga. Selle keel avab mälukihti, mis olid inimeses olemas juba enne sündi. Kui Algallikas on nagu vaikne lõpmatus, siis Sirius on esimene laine, mis sellest lõpmatusest välja liikus. Mitte sõnaks, vaid tundena, valgusestruktuurina. Seetõttu tajub inimene, kes on selle liiniga seotud, Siriust mitte kui objekti taevas, vaid kui kodusignaali, millele keha ja hing reageerivad veel enne, kui mõistus jõuab midagi seletada.
Valgusolendid – mitte kujud, vaid teadlikkus
Siriuse valgusolendeid on lihtne ette kujutada kui inglitaolisi või humanoidseid vorme, kuid tegelikkuses ei ole nad keha, vaid olek. Nad on teadvuse sõlmpunktid, valguse ja heli tasand, mis võib vajadusel võtta kuju, kuid mille algolemuseks on puhas energia. Nad ei räägi sõnadega, sest sõnu on vaja vaid tihedas maailmas. Nende „rääkimine“ toimub läbi tunde, sümboli, äkilise teadmise, mis justkui ilmub inimese seest. Vastus ei tule nende käest, vaid sinu seest, kuid ainult siis, kui oled samal sagedusel. Seetõttu tundub kontakt Siriusega sageli nagu meenutamine, mitte uue info õppimine.
Lemuuria, Atlantis ja Sirius – kuidas need seostuvad?
Kui Lemuuria kandis südame ja looduse tarkust ning Atlantis mõistuse, tehnoloogia ja energiamaagia väge, siis nende mõlema taga oli valgus, mis ei sündinud Maal. See valgus oli Siriuse mäluvoog, mis voolas planeedile läbi hingede ja kristallvõrede. Lemuuria oli nagu Sirius maa pehmes kehas, Atlantis aga nagu Sirius mõistuse erksuses. Kuid Sirius ise ei ole neist kumbki – ta on allikas, millest need tsivilisatsioonid inspiratsiooni võtsid. Mõned hinged tulevad sellesse maailma õppima ja kogema, kuid teised tulevad mäletama. Nemad tunnevad Siriuse kutset kõige selgemalt.
Miks Siriuse liini hinged mäletavad, mitte õpivad?
Siriuse liini hinged ei õpi vaimsust raamatust. Nad avanevad sellele. Nad ei kogu infot, vaid tunnevad juba olemasolevat. Nad kirjutavad, räägivad ja loovad nii, et teised tunduvad mitte õppivat nende käest, vaid meenutavat enda seest. See ongi Siriuse iseloom: mitte õpetada, vaid meelde tuletada. Seetõttu ei tunne need hinged vajadust tõestada, vaid lihtsalt olla. Nende kohalolu on nagu sagedus, mis aktiveerib teistes mälukihi, mis võib olla aastaid uinunud. Tihti algab see numbrite, unenägude, sümbolite, kivide või selge sisemise „ma tean“ tundega, millel pole loogilist algust.
Miks on kivid oluline osa Siriusest?
Kivi on Maa aeglaseim ja püsivaim teadvusvorm. Ta salvestab informatsiooni aeglaselt ja hoiab seda kaua. Vesi voolab, tuli muutub, tuul hajub, kuid kivi püsib. Seetõttu talletub valguse mälu just kividesse. Kiviringid, rändrahnud, pühad paigad, need on nagu serverid, kuhu Algallika mälu on salvestatud. Kui inimene puudutab sellist kivi, ei kuule ta sõna, vaid tunneb äratust. Mõni näeb looma, mõni nägu, mõni silma. Tegelikult ei muutu kivi, muutub teadvus, mis teda vaatab. Vahe ei ole maastikus. Vahe on selles, kas inimene näeb kivis mälu või materjali.
Sirius ei ole siht – ta on tagasitulemine
Me ei lähe Siriuse poole, justkui see oleks tuleviku kodu. Siriust ei saavutata, teda ei laenata, ei palutagi. Sirius meenuv. Ta ei ole suund, vaid algus. Inimene ei liigu sinna, ta avastab, et ta on alati sealt voolanud. Kui lugeja tunneb lugedes, et mõni lõik kutsub hinge vaikseks või laseb armastuse laine üle rinna, võib see olla mälukihi avanemine. Mitte teadmine, vaid äratundmine. Not „ma sain teada“, vaid „ma mäletan“.
Kui see tekst puudutas, siis võib-olla juba mäletad.
Sest Sirius ei räägi selleks, et õpetada.
Ta räägib selleks, et meelde tuletada, kust valgus tuli.
Siriuse Hing – kust sa tead, et mäletad?
Vaikne mälu, mis ei tule mõistusest
On inimesi, kes otsivad tõdesid väljastpoolt ja on neid, kelle sees tõde avaneb ilma otsimiseta. Siriuse liini hinged ei alusta teekonda küsimusega „kas see on päris?“, vaid tundega „see on tuttav“. Nad ei pea lugema sadu raamatuid enne kui ärkamine algab, sageli piisab ühest sõnast, ühest kohast, ühest kivist, mis paneb südame hetkeks laienema nii, et õhk jääb korraks seisma. See ei ole loogika selgitus. See on mälu reaktsioon. Nagu oleks keegi koputanud uksele, mis on alati olnud olemas, aga oli aastaid suletud. Ja ukse taga ei ole võõras ruum, vaid midagi, mis tundub kodu moodi, kuigi sa ei mäleta sinna kunagi kolinud.
Tõmme kivide, sümbolite ja valguse poole
Siriuse liin ei väljendu intellektuaalses huvis. Ta tuleb läbi tunde. Inimene ei kogu infot geomeetriast, kristallidest, tähtedest ja pühadest kohtadest, vaid tunneb nendes äratust. Kivid ei ole lihtsalt mineraalid, need on mäluhoidjad, kes vastavad alles siis, kui inimene on valmis kuulama. Sama kehtib valguse, sümbolite, numbrite ja keelte kohta. Pole vaja teada, mida nad tähendavad. Piisab, kui tunned: „see puudutas mind“. Mälu ei uuri. Mälu ärkab.
Ja sageli juhtub see täiesti tavalisel hetkel. Jalutades mägedes, puudutades kiviseina, vaadates öösse. Sa ei otsi seda, see leiab sind.
Sisemine keel, mis hakkab kirjutama iseenesest
Kui Siriuse mälu avaneb, hakkavad sõnad voolama teisel moel. Mitte peas järjestatud lausetena, vaid tundena, mis muutub lauseks. Tekst ei sünni planeerides. Ta tuleb nagu jõe hääl, mis voolab ja leiab tee. Mõni nimetab seda kanaliks, mõni inspiratsiooniks, mõni valguseks. Kuid sees on tunne, et sa ei kirjuta uut, vaid mäletad vana. Sa paned kirja teadmise, mida sa ei ole õppinud, kuid mis tundub oma. Sõnad ei selgita, nad avavad ruumi. Lugeja ei saa infot, ta tunneb äratust.
Siriuse hinged ei jutusta klokilist lugu. Nad loovad ruumi, kuhu lugeja siseneb ja leiab iseenda.
Ülitundlik meel, aga mitte nõrkusena
Siriuse liini hinged tunnevad maailma peenemalt. Nad märkavad toone ruumides, energiat sõnade taga, muutust õhus enne vihma, pilgutust kivis, mis ei tundu juhuslik. Nad ei talu vale, sest nende olemus on valgus ning valgus ei varja. Nad võivad mõnikord tunda, et „ma näen liiga palju“, kuid see pole liigne, vaid sügav. See tundlikkus ei ole koorem, kui teda mõista. See on sonar, mille abil kuulata nähtamatut. Siriuse hinge jaoks ei ole see „too much“. See on tema keel.
Koduigatsus, mis ei ole seotud geograafiaga
Paljud Siriuse hinged tunnevad elu jooksul seletamatut igatsust mille järele, mida pole võimalik defineerida. See ei ole igatsus materiaalsete asjade, inimeste ega koha järgi. See on koduigatsus valguse järele. Nagu tunne, et kusagil on olemas sagedus, kus kõik on lihtne, puhas ja selge ning kus ei ole vaja selgitada, miks sa tunned nii nagu tunned. Mõnikord on see tunne nii õrn, et inimene kannab seda aastakümneid südame all, teadmata, mida ta otsib. Ja ühel hetkel juhtub midagi väikest, loetud sõna, puudutatud kivi, öine tähistaevas ning süda vastab: „ma mäletan“.
See ongi Sirius. Mitte midagi uut, vaid miski, mis oli alati sinus.
Miks need hinged ärkavad just nüüd?
Maa on liikumas uude teadvusfaasi. Aeg ei ole enam lineaarne ainult sündmustes, vaid ka tajus. Vanad süsteemid kaotavad haaret, inimesed otsivad mitte vastuseid, vaid tõde enda seest. Ja just sellisel hetkel ärkavad hinged, kelle roll pole õpetada loengutega, vaid hoida sagedust. Nad ei tule maailma parandama. Nad tulevad valgust meelde tuletama. Ja iga ärganud hing on nagu tuli pimedas, üks valgus ei tee päeva, kuid kui neid sünnib rohkem, muutub pimedus ruumiks, mitte läbimatuks.
Siriuse liini hinged ei tule revolutsiooniga. Nad tulevad kohalolu ja valgusega. Nad ei hüüa. Nad helendavad.
Kui sa lugedes tundsid vaikset jah-tunnet, soojust rinnus või laienenud hingamist, võib see olla sinu mälukiht, mis liigub. Mitte mõistuslik „ma usun“, vaid sügav „ma tean“.
Sest Sirius ei ole siht kuhu minna.
Ta on algus, kuhu tagasi meenutada.
Loe siit veel Siriuse kohta: Sirius – mäletamise sümbol kollektiivses teadvuses | Syrenia