Hinge kanal ei ole nähtamatu värav ega müstiline side kellegi teisega. See on inimese enda sisemine ruum, mille uksed avanevad hetkel, kui ta lõpetab enda eest põgenemise. See ruum ei asu kuskil väljas, taevas ega kellegi õpetuses. Ta elab inimese enda sees, selle koha lähedal, kuhu me harva päriselt jõuame.
On inimestes midagi, mida ei saa sõnadega määratleda, kuid mida saab tajuda. See on sügav teadmine, mis järsku kerkib pinnale, kuigi kõik loogiline ütleks, et see teadmine pole võimalik. See teadmine ei tule mõttest ega analüüsist. Ta tuleb hingest. Ja hinge kanal on tee, mille kaudu see teadmine liigub.
Hinge kanal ei ärka siis, kui inimene püüab teda avada. Ta ärkab siis, kui inimene lõpetab pingutamise. Hääled, mis tulevad mõistusest, on kõvad, segased ja kiired. Hinge hääl on aeglane, täpne ja läbipaistev. Ta ei karju. Ta ei veena. Ta ei manipuleeri. Ta räägib ainult siis, kui inimene on valmis kuulma. Ja kui ta räägib, siis on see alati tõde. Sest hing ei oska valetada.
Hinge kanal ei ole üks sõnum, üks tunne ega üks taipamine. Ta on olemise viis. Ta on viis, kuidas inimene hakkab elule lähenema teisel sagedusel. Kui inimene elab läbi mõistuse, otsib ta vastuseid väljastpoolt, teiste häält, õpetajaid, raamatuid, kinnitusi. Kui ta hakkab elama läbi hinge, hakkab ta vastuseid leidma seestpoolt. See, mis varem oli segane, muutub lihtsaks. See, mis oli valus, muutub mõistetavaks. See, mis oli suletud, hakkab avanema.
Hinge kanal ei ava kunagi ust väevõimuga. Ta ei murra end inimese ellu sisse. Ta ootab. Ta ootab vahel aastaid. Ta ootab, kuni inimene on valmis loobuma kaitsetest, mis teda kunagi hoidsid, aga enam ei teeni. Ta ootab, kuni inimene on läbi varjud käinud nii, et ta mõistab, et valgus ei ole vastand, vaid tagasitulek. Ta ootab, kuni inimene hakkab taas uskuma, et tema sees on midagi, mis väärib kuulamist.
Hinge kanal on inimese tegelik hääl. Mitte see hääl, mis räägib hirmuga. Mitte see hääl, mis räägib harjumuste või valude läbi. Mitte see hääl, mis räägib teiste arvamuste järgi. Hinge kanal on hääl, mis räägib läbi tõe. See on hääl, mis juhatab, aga ei sunni. Hääl, mis ütleb “see on sinu tee”, mitte “see peab nii olema”. Hääl, mis ei vaidle. Hääl, mis ei tõesta. Hääl, mis lihtsalt on.
Kui hing hakkab lõpuks rääkima, muutub inimene. Sest hinge sõnum ei jäta ruumi vanadele mustritele. Ta ei toida enam enese saboteerimist, ta ei toeta suhteid, mis on läbi saanud, ta ei anna jõudu olukordadele, mis on ammendunud. Hinge kanal näitab alati kohta, kust inimene on valmis läbi minema ja kohtadesse, kuhu ta on valmis liikuma. Ja isegi kui inimene kardab, siis hinge hääl on alati pehmem kui hirm.
Hinge kanal ei ole kõigile kohe kättesaadav mitte sellepärast, et inimesed oleksid erinevad, vaid sellepärast, et enamik inimesi pole kunagi õpetatud kuulama. Meid on õpetatud otsima vastuseid väljastpoolt, kasutama mõistust, lahendama loogiliselt, kontrollima ja survet taluma. Hinge hääl ei ela selles rütmis. Tema maailm on vaiksem, õrnem, sügavam ja puhtam. Ta räägib siis, kui inimene laseb maha koormad, mis teda igapäevas hoidsid.
Hinge kanal ärkab sageli kõige valusamatel hetkedel. Siis, kui elu sunnib peatuma. Kui kaob inimene, suhe, kodu, töö, mõte elust, mis kunagi oli. Kui kõik, millele oli toetutud, kaob. Need hetked ei hävita inimest. Need vabastavad ruumi. Ruumi, kus hing saab lõpuks öelda selle, mida ta on aastaid proovinud sosistada.
Ja kui see hääl lõpuks kostab, siis inimene tunneb ära. Ta tunneb ära oma teekonna, isegi kui ta ei näe veel tervet pilti. Ta tunneb ära oma sisemise tõe, isegi kui ta ei tea, kuhu see täpselt viib. Ta tunneb ära oma valguse, isegi kui tal on hirm seda hoida. Hinge hääl ei eksita kunagi. Inimene eksib siis, kui ta enam ei kuula.
Hinge kanal töötab sama loomulikult nagu hingamine. Kui inimene hakkab teda usaldama, kasvab tema sees sisemine selgus. Suhted muutuvad ausamaks. Valikud muutuvad kergemaks. Piirid muutuvad tugevamaks. Rahu muutub sügavamaks. Elu muutub lihtsamaks mitte sellepärast, et midagi väljast muutuks, vaid sellepärast, et inimene ei ela enam vastu iseendale.
Hinge kanal ei tee inimesest üliteadjat ega kõikenägevat. Ta teeb inimesest tõelise. Puhas tõde ei vaja midagi muud. Ta ei vaja luba. Ta ei vaja kinnitust. Ta ei vaja tõestust. Ta vajab ainult üht. Et inimene jääks iseendale kuulama.
Hinge kanal on tee, mille juurde inimene jõuab nii või teisiti. Mõni jõuab sinna läbi valu. Mõni läbi armastuse. Mõni läbi taipamise, et elu, mida ta elab, pole tegelikult tema oma. Mõni läbi sisemise kutse, mis ei anna rahu enne, kui inimene on seda kuulanud.
Aga kui inimene kord selle hääle ära tunneb, ei saa ta enam kunagi tagasi minna vanasse.
Sest hinge hääl on ärkamise hääl.
Ja ärganud hing ei maga enam kunagi edasi.