Meile on harjutud rääkima, et kõik algas suurest paugust. Et kunagi ammu toimus hetk, kus universum sündis, ja sealt edasi hakkas kõik tasapisi arenema. See lugu on olnud kasulik, sest ta on andnud kuju millelegi, mida inimlik mõistus on püüdnud haarata läbi lihtsa alguse ja järgneva loo.
Aga mida sügavamale nii teaduslik vaatlus kui ka inimese enda sisemine tähelepanek liiguvad, seda enam hakkab see „alguse“ idee ise lahti hargnema. Mitte kaduma, vaid muutuma. Justkui polekski algus olnud üks punkt ajas, vaid midagi palju avaramat ja raskemini piiritletavat.
Üha selgemaks saab, et suur pauk ei pruugi olla algus sellisel kujul, nagu me oleme harjunud seda ette kujutama. Pigem võib see olla üks seisund universumi loos, üks etapp protsessis, mitte selle absoluutne algpunkt. Mitte hetk, kus kõik tekkis eimillestki, vaid üleminek millestki, mida me veel täielikult ei mõista ja millele meil ei ole veel sobivat keelt.
Sama kehtib ka elu kohta. Elu ei pruukinud tekkida järsku ega juhuslikult ühel planeedil kindlal hetkel. Elu ehitusmaterjalid on vanemad kui Maa ise. Keemia, millest elu sünnib, on universumis laialt levinud ja olemas olnud enne planeete, enne ookeane, enne atmosfääre. See viitab võimalusele, et elu ei ole erandlik ime, vaid protsessi loomulik jätk, kui tingimused seda lubavad.
Kui vaadata universumit nii, kaob vajadus otsida ühte suurt algust, millest kõik muu tuleneb. Selle asemel avaneb pilt pidevast kujunemisest, kus iga seisund loob järgmise võimaluse. Algus ei ole plahvatus minevikus, vaid jätkuv liikumine, mis toimub ka praegu, igal hetkel, igas vormis.
Sellest vaatenurgast ei ole universum, elu ja teadvus kolm eraldi lugu. Nad on ühe ja sama protsessi erinevad kihid, mis avanevad eri tasanditel ja eri rütmides.
Universum kui protsess
Mind on alati huvitanud algus, kuid mitte algus kui punkt ajajoone alguses, vaid algus kui seisund, millest kõik liigub edasi ja mille sees kõik juba toimub.
Mida rohkem ma vaatan universumit, elu ja teadvust, seda vähem näen ma hetke kuhu saaks näpuga osutada ja öelda, et siin see algas. Selle asemel näen ma protsessi, mis on pidevas muutumises, protsessi, mis ei seisa paigal ega vaja lõplikku seletust, et olla päris. Midagi, mis ei vaja õigustust, vaid lihtsalt toimub.
Ka teadus ei räägi enam ühest lihtsast algusest. Ta räägib järjestikustest etappidest, kus iga seisund loob järgmise võimaluse. Mitte eesmärgi või kavatsuse järgi, vaid seaduspäraselt, mustrite kaudu, mis korduvad ja süvenevad.
Universum ei ole valmis objekt, vaid liikumine.
Tihedus ja potentsiaal
Teadus kirjeldab universumi varast seisundit kui äärmiselt kuuma ja tihedat. Mitte plahvatust ruumis, vaid ruumi enda avanemist ja paisumist. See eristus on oluline, sest see muudab kogu alguse mõistet.
Ei olnud kohta, kuhu midagi oleks toimunud, ega ruumi, kuhu midagi oleks paiskunud. Oli seisund, millest ruum ja aeg ise hakkasid lahti rulluma ja omandama tähendust.
Selles olekus ei olnud veel struktuure ega vorme. Ei olnud tähti, planeete ega süsteeme. Oli energia ja koos sellega potentsiaal. Mitte elu ega teadvus, vaid võimalus, et midagi saab tekkida, kui tingimused selleks küpsevad.
See ei olnud tühjus, vaid seisund, mis oli täidetud võimalikkusega.
Aine kujunemine
Kui universum jahtus, hakkas energia organiseeruma. Ilmusid osakesed ja seejärel aatomid, esmalt lihtsad, peamiselt vesinik ja heelium, mis said universumi esimesteks ehituskivideks.
Universum ei liigu hüpetega ega kiirusta. Ta liigub aeglaselt, lastes keerukusel tekkida siis, kui tingimused on küpsed ja tasakaal selleks olemas.
Aine ei ole juhuslik lisand. Aine on energia vorm, mis on leidnud stabiilsema suhte ruumi ja aja sees ning see on esimene samm keerukuse suunas.
Tähed ja ringlus
Kui aine koondus piirkondades, kus tingimused toetasid tihedust ja stabiilsust, hakkasid kujunema tähed. Mitte sellepärast, et midagi oleks sunnitud kokku tõmbuma, vaid sellepärast, et see oli loomulik ja tasakaaluline suhe olemasolevate tingimuste vahel.
Tähed ei ole lihtsalt valgusallikad. Nad on universumi keemilised töökojad.
Tähtede sees sünnivad raskemad elemendid nagu süsinik, hapnik, lämmastik ja raud. Kõik see, millest hiljem saavad planeedid, kehad, ookeanid ja elu võimalus.
Kui tähed oma elutsükli lõpetavad, ei kao midagi. Loodud aine vabastatakse tagasi ruumi, kus see hajub, seguneb ja leiab uued suhted. Nendest suhetest sünnivad uued tähed ja uued süsteemid.
Midagi ei alga nullist. Kõik sünnib ringlusest.
Planeedid ja süsteemid
Tähtede ümber kujunevad kettad, kus aine liigub, jaotub ja stabiliseerub. Sellest liikumisest tekivad planeedid, asteroidid ja muud kehad, igaüks oma rütmis ja oma tasakaalus.
Planeedid ei ole eesmärk, vaid seisundid, kus keemia saab areneda rahulikult ja püsivalt.
Kui tingimused lubavad, tekib vesi. Kui vesi püsib, süveneb keemia. Kui keemia muutub piisavalt peeneks ja tasakaalustatuks, tekib elu võimalus.
Elu ei ole universumi plaan, vaid universumi loomulik tagajärg.
Elu kui isereguleeruv suhe
Elu ei teki kõikjal, kuid ta tekib alati seal, kus tingimused on kooskõlas. Elu ei riku universumi seadusi, vaid kasutab neid ja liigub nendega kaasa.
Elu on aine võime säilitada tasakaalu, reageerida keskkonnale ning luua sisemisi suhteid, mis püsivad ajas ja kohanevad muutustega.
Elu ei ole vastand elutule ainele, vaid aine süvenenud organiseeritus.
Teadvus kui kogemus
Kui süsteemid muutuvad piisavalt keerukaks, tekib midagi uut. Mitte uus aine, vaid uus võime, võime kogeda.
Teadvus ei ole lisatud kihina ega midagi, mis „antakse juurde“. Ta ilmub siis, kui elu on piisavalt organiseerunud, et kogemus saaks tekkida.
Nagu tuli, mis ei ole eraldi ese, vaid seisund, mis ilmub õigetes tingimustes.
Teadvus ei ole erand, vaid protsessi jätk.
Lõpupeegeldus
Kui vaadata kõiki neid etappe koos, muutub alguse mõiste teistsuguseks. Algus ei ole punkt minevikus, kuhu saab näpuga osutada, vaid seisund, mis kordub iga kord, kui miski leiab uue tasakaalu ja astub järgmisse vormi.
Universum ei lõppenud oma algusega. Ta jätkab.
Ja kui inimene kogeb selgust, ärkamist või sügavamat teadlikkust, ei pruugi see tähendada, et ta on jõudnud kuhugi uude. Võib-olla on ta lihtsalt vähem eraldatud vaatleja ja rohkem kooskõlas protsessiga, milles ta juba on.
Mõnikord ei ole vaja uusi vastuseid. Piisab, kui vanad küsimused kaotavad oma pinge.
Ma ei kirjuta seda selleks, et öelda, kuidas asjad on. Ma kirjutan sellepärast, et nii vaadates muutub maailm rahulikumaks, selgemaks ja vähem katkendlikuks.
Algus ei ole midagi, mida tuleb välja kuulutada. Algus on midagi, mida saab märgata siis, kui müra vaibub.
Universum, elu ja teadvus ei ole eraldi lood. Nad on ühe ja sama protsessi erinevad kihid.
Ja võib-olla ongi see kõik, mida on vaja märgata.