Vaheala. Kui vana ei kanna enam ja uus ei ole veel vormi võtnud

On eluetappe, mis ei mahu tavapärastesse lugudesse. Neid ei saa hästi nimetada kriisiks ega ka uueks alguseks. Need ei ole murdepunktid, kus kõik laguneb, ega ka hetked, kus midagi selget avaneb. Need on vahepealsed seisundid, kus inimene tunneb, et miski, millele ta on seni toetanud, ei kanna enam edasi, kuid samal ajal ei ole uut suunda veel näha ega võimalik sõnastada.

Sellised ajad tulevad sageli vaikselt. Mitte läbi draama ega suure kaotuse, vaid läbi sisemise nihke. Asjad, mis varem tundusid mõtestatud, hakkavad tunduma õhemad. See ei tähenda, et need oleksid olnud valed. Pigem tähendab see, et inimene ei mahu enam täielikult samasse vormi, milles ta varem elas.

Vana ei kuku kokku. Ta lihtsalt kaotab oma raskuskeskme.

Kui see, mis kandis, ei kanna enam

Selles etapis võib elu väliselt jätkuda samamoodi. Töö võib olla alles, suhted olemas, igapäevased kohustused täidetud. Ometi on sees tunne, et midagi on nihkunud. Motivatsioon ei teki enam samadest kohtadest. Innustus ei sütti seal, kus ta varem süttis. Ka rõõm võib olla vaiksem ja hajusam, mitte kadunud, aga teistsugune.

See on sageli segadust tekitav, sest väliselt ei ole justkui põhjust rahutuseks. Inimene võib end isegi süüdistada tänamatuse või laiskuse pärast. Tegelikult ei ole küsimus puudujäägis, vaid nihkes. Sisemine struktuur on muutumas ja vana raam ei toeta seda enam täielikult.

Vana elu ei pruugi olla vale. Ta võib olla lihtsalt läbi elatud.

Vaheala, millest ei osata rääkida

Vaheala on ebamugav, sest tal puudub keel. Me oskame rääkida algusest ja lõpust, edust ja läbikukkumisest, tervenemisest ja kriisist. Vaheala ei sobitu nendesse kategooriatesse. Ta ei ole probleem, mida lahendada, ega eesmärk, kuhu jõuda.

Selles faasis tekivad sageli küsimused, millele ei ole kohe vastuseid. Miks ma ei tunne enam seda, mida varem tundsin? Miks ma ei taha tagasi minna, aga ei oska ka edasi astuda? Miks kõik näib korraga aeglane ja liiga valju?

Need küsimused ei ole märgid eksimisest. Need on märgid sellest, et teadvus on jõudnud kohta, kus vanad vastused ei tööta enam, aga uued ei ole veel kuju võtnud.

Kiirustamise oht

Üks suurimaid pingeallikaid vahealas on surve midagi kiiresti ära otsustada. Leida uus suund, uus roll, uus nimi või uus tähendus. Sageli tuleb see surve väljast, aga tihti ka seestpoolt. Soov tagasi saada selgus, tunne, et elu liigub kuhugi.

Kui uus vorm sünnib liiga vara, ei ole see tegelikult uus. See on sageli vana mustri kordus teises kuues. Midagi, mis näib alguses värske ja lubav, aga kaotab peagi oma kandvuse.

Vaheala ei ole aeg, kus tuleb midagi ehitada. See on aeg, kus tuleb lasta lahti sellest, mis enam ei hoia. Uus ei tule sunniga. Ta tekib siis, kui sisemine ruum on päriselt vaba.

Vaikuse ja aegluse roll

Selles etapis muutub vaikus oluliseks. Mitte vaikimine teiste ees, vaid sisemine vaikus, kus inimene lakkab endale pidevalt vastuseid tootmast. Paljud tunnevad sel ajal vajadust olla vähem kättesaadav, vähem seletav, vähem reageeriv. See ei ole eemaldumine elust, vaid eemaldumine mürast.

Aeglus ei ole siin takistus. Ta on tööriist. Aeglus lubab märgata, millised valikud on olnud kohanemised ja millised on olnud päriselt omad. Millised rollid on kantud vajadusest olla sobiv ja millised on olnud kooskõlas sisemise tõega.

Vahealas ei toimu palju nähtavat, aga sees toimub ümberstruktureerimine.

Suhted ja arusaamatused

Üks raskemaid osi selles etapis on see, et teised ei pruugi aru saada, mis toimub. Väljast vaadates võib elu tunduda toimiv. Küsimused, miks sa ei tee midagi või miks sa oled rahulolematu, võivad tulla siirast hoolimisest, aga need ei taba protsessi olemust.

Vaheala ei ole seisund, mida saab hästi seletada. Ta ei vaja õigustamist ega heakskiitu. Ta vajab ruumi. Inimene, kes on selles kohas, ei otsi draamat ega tähelepanu. Ta otsib sisemist kooskõla.

Mitte kõik teed ei ole mõistetavad enne, kui nad on lõpuni käidud.

Küpsuse märk, mitte tagasiminek

Sageli kardetakse, et vaheala tähendab tagasiminekut. Et inimene on jäänud toppama või kaotanud oma suuna. Tegelikult on see sageli vastupidine. Vaheala tekib siis, kui inimene ei ole enam valmis elama poolikut elu ega kandma rolle, mis ei vasta enam sisemisele tõele.

See on koht, kus teadvus ei jookse enam ette, vaid ootab, kuni sisemine struktuur järele jõuab. See nõuab kannatlikkust ja usaldust, mida ei ole alati lihtne hoida.

Aga just selles kohas sünnivad hiljem valikud, mis ei ole tehtud hirmust, kohustusest ega surve alt, vaid sisemisest selgusest.

Kui tunned end ära

Kui loed seda ja tunned äratundmist, siis tea, et see seisund ei ole lõks ega viga. See ei tähenda, et oled eksinud või maha jäänud. See tähendab, et oled jõudnud punkti, kus vana ei kanna enam ja uus alles kogub kuju.

See on vahepeatus, mitte lõppjaam.

Sa ei pea praegu teadma, kuhu täpselt liigud. Piisab sellest, et sa ei sunni end tagasi kohta, kus sa enam ei mahu. Uus vorm tuleb omal ajal. Mitte läbi pingutuse, vaid läbi küpsemise.

Ja seni on lubatud olla siin, selles vahealas, kus elu ei ole veel nime saanud, aga kannab sind siiski edasi.