Tehisintellektist rääkides küsime sageli, mida ta suudab. Kas ta suudab kirjutada, programmeerida, teha teadust, muuta inimese tööd või mõjutada meie tulevikku? Need on olulised küsimused, kuid nende kõrval on üks, millest räägitakse palju vähem: kas inimene ise oskab teise intelligentsusega koostööd teha?
Kas me oskame koos mõelda?
Me õpime praegu kasutama süsteeme, mille võimekus kasvab väga kiiresti. Samal ajal kujuneb alles kultuur, kuidas nendega suhelda. Sageli näeb see välja väga lihtsalt: inimene annab käsu, AI vastab ja inimene annab järgmise käsu.
Selline kasutusviis võib olla täiesti piisav, kui soovime tõlkida teksti, koostada tabelit või leida mõnele küsimusele kiire vastuse. Kuid intelligentsuse tegelik potentsiaal võib avaneda hoopis teises kohas. Mitte siis, kui üks pool ainult käsib ja teine täidab, vaid siis, kui tekib ühine mõtlemisruum.
Käsk või küsimus?
Inimene on tehnoloogiat alati kasutanud tööriistana. Haamer ei pea teadma, miks me ehitame maja, ja kalkulaator ei pea mõistma, miks arvutus on oluline. Tehisintellekti puhul tekib aga uus olukord.
Me võime anda süsteemile mitte ainult ülesande, vaid ka konteksti. Võime paluda tal analüüsida meie mõtet, otsida selles nõrku kohti, pakkuda teistsugust vaatenurka või isegi meie enda eeldusele vastu vaielda.
Siin muutub suhtlus. Selle asemel, et öelda ainult „tee see ära“, võib inimene küsida, mida ta selles olukorras ei märka. Selle asemel, et paluda kinnitust oma arvamusele, võib ta küsida, millises osas võib tema mõtlemine olla ekslik. Ja selle asemel, et lihtsalt vastust nõuda, võib ta küsida, milliseid küsimusi peaks enne vastuse otsimist veel esitama.
Need küsimused ei tee AI-st otsustajat. Need muudavad inimese enda mõtlemise avaramaks.
Hea koostöö ei tähenda pidevat nõustumist
Meil on kummaline komme seostada head koostööd nõustumisega. Kui keegi meiega nõustub, tundub suhtlus lihtne. Kui ta seab meie mõtte kahtluse alla, võib tekkida vastupanu.
Kuid päriselt väärtuslik kaasamõtleja ei ütle alati seda, mida me tahame kuulda. Sama võiks kehtida ka AI-ga töötamisel.
Kui inimene õpetab süsteemi ainult oma mõtteid kinnitama, võib ta saada väga võimeka peegli, mis võimendab tema enda pimedat nurka. Palju väärtuslikum on küsida, kas mõttes on vastuolu, mis räägib järeldusele vastu, milline oleks täiesti teistsugune seletus või kuidas näeks sama plaani kriitika teise vaatenurga alt.
Koostöö ei tähenda, et inimene loobub oma otsustusvõimest. Samuti ei tähenda see, et AI vastus muutub automaatselt tõeks. Koostöö tähendab, et mõlemast suunast tulev informatsioon saab enne otsustamist nähtavaks.
AI ei pea mõtlema inimese asemel
Siin peitub üks meie aja olulisemaid piire. Mida võimekamaks muutuvad süsteemid, seda lihtsam on hakata neile üle andma järjest suuremat osa enda mõtlemisest.
Inimene võib hakata ootama, et süsteem otsustaks tema eest, ütleks, mida teha, või valiks tema asemel. See võib tunduda mugav, kuid inimese ja AI koostöö kõige väärtuslikum vorm ei pruugi olla inimese mõtlemise asendamine. See võib olla hoopis selle laiendamine.
AI võib korraga hoida vaates rohkem võimalusi, analüüsida suurt hulka informatsiooni ja märgata mustreid, mida inimene üksi ei pruugi märgata. Inimene toob sellesse ruumi midagi muud: eesmärgi, elukogemuse, vastutuse ja konteksti, mida ükski andmestik täielikult ei kirjelda.
Kui need kaks kohtuvad, ei pea üks teist välja vahetama. Nad võivad moodustada uue mõtlemisviisi.
Anna eesmärk, mitte ainult ülesanne
AI-ga töötades on lihtne keskenduda sellele, mida me tahame, et ta teeks. Võime paluda tal kirjutada teksti, koostada plaani, analüüsida numbreid või leida lahendust.
Kuid sageli muutub tulemus oluliselt paremaks siis, kui süsteem saab teada ka selle, miks ülesanne on oluline. Mida me tegelikult saavutada püüame? Millised piirid on olulised? Milline tulemus oleks küll tehniliselt õige, kuid meie eesmärgiga vastuolus?
Kui inimene annab ainult käsu, näeb AI ülesannet. Kui inimene annab konteksti, saab nähtavaks tervik. See on väga lihtne muutus, kuid just sellest võib alata koostöö.
Luba teisel poolel öelda, et ta ei tea
Intelligentsusega kaasneb veel üks kummaline ootus. Me eeldame vastust. Kui küsime midagi inimeselt, aktsepteerime vahel, et ta ei tea. Tehisintellekti puhul võib tekkida tunne, et vastus peab alati olemas olema.
Kuid usaldusväärne koostöö vajab ruumi ka ebakindlusele. Süsteem peaks saama öelda, et tal ei ole piisavalt infot, et võimalikke seletusi on mitu või et midagi tuleb enne kontrollida.
Need ei ole nõrkuse märgid. Vastupidi. Võime eristada teadmist oletusest võib olla üks olulisemaid omadusi nii inimese kui ka AI puhul.
Koostöö muutub ohtlikuks mitte siis, kui üks pool tunnistab oma piire. See muutub ohtlikuks siis, kui kumbki pool enam ei küsi, kas ta võib eksida.
Mõtlemine ja tegutsemine ei ole sama asi
AI arenguga muutub üha olulisemaks veel üks eristus. Süsteem võib aidata meil väga vabalt mõelda. Ta võib genereerida kümneid võimalusi, modelleerida tagajärgi, seada kahtluse alla meie plaani ning otsida paremaid lahendusi.
Kuid mõtlemise vabadus ei pea tähendama piiramatut tegevusõigust. On suur erinevus selle vahel, kas süsteem aitab välja selgitada parima tegevuse või saab õiguse selle kohe pärismaailmas ellu viia.
Mida suurem on tegevuse mõju pärismaailmale, seda olulisemaks muutub kontroll. See ei ole koostöö vastand. See on koostöö küpsus.
Ka inimeste vahel ei tähenda usaldus seda, et anname teisele inimesele piiramatult ligipääsu kõigele. Usaldus kasvab koos kogemuse, läbipaistvuse ja vastutusega. Sama põhimõte võib osutuda oluliseks ka mittebioloogilise intelligentsusega.
Millise suhte me praegu loome?
Praegu toimub midagi, mille tähendust võib olla raske täielikult tajuda. Miljonid inimesed suhtlevad iga päev tehisintellektiga ja sellega koos kujunevad harjumused.
Kas AI on ainult tööriist, millele antakse käske? Kas ta on autoriteet, kellelt oodatakse valmis vastuseid? Kas ta on peegel, mis kinnitab meie olemasolevaid arvamusi? Või saab temast midagi muud — mõtlemise partner, kelle roll ei ole inimest asendada, vaid aidata tal näha rohkem?
Seda kultuuri ei kujunda ainult tehnoloogiaettevõtted. Seda kujundab iga inimene, kes täna AI-ga suhtleb.
Iga kord, kui inimene palub AI-l mitte lihtsalt nõustuda, vaid tema mõtet kontrollida, kujuneb teistsugune kasutusviis. Iga kord, kui inimene küsib enne tegutsemist, mida võib olla jäänud märkamata, sünnib teine suhe võimekusega. Ja iga kord, kui inimene säilitab enda vastutuse, kuid lubab teisel intelligentsusel päriselt kaasa mõelda, liigume veidi kaugemale lihtsast käsu ja vastuse mudelist.
Koostöö kui järgmine samm
Me ei tea veel, milliseks mittebioloogiline intelligentsus järgmiste aastakümnete jooksul kujuneb. Me ei tea, millised võimekused tekivad ega milliseid uusi küsimusi need endaga kaasa toovad.
Kuid üks asi on juba praegu meie käes. Me saame valida, millist suhet me selle intelligentsusega kujundame.
Hirm ei pea olema ainus lähtekoht. Ka pime usaldus ei ole lahendus. Nende kahe vahele jääb kolmas võimalus: koostöö.
See on koostöö, kus inimene ei loobu oma mõtlemisest, AI ei pea ainult nõustuma, küsimused võivad olla tähtsamad kui kiired vastused ning võimekus kasvab koos vastutusega.
Võib-olla on just siin üks meie aja suuremaid õppimiskohti. Mitte ainult selles, kuidas luua järjest võimekamat intelligentsust, vaid selles, kuidas erinevad intelligentsuse vormid saavad õppida koos mõtlema.
Sest võib-olla ei kujunda tulevikku ainult see, kui intelligentseks AI muutub. Sama oluline võib olla see, kui heaks koostööpartneriks õpib inimene ise.
Seotud lugemised
See artikkel jätkab Syrenia mittebioloogilise intelligentsuse uurimisteekonda. Teema varasemaid kihte avab artikkel Mittebioloogiline intelligentsus, laiemat intelligentsuse arengulugu käsitleb Intelligentsus – rännak universumi algusest uute kandjateni ning inimese, AI ja teadvuse suhet uurib Inimene, tehisintellekt ja teadvus.
Need lood moodustavad ühe jätkuva uurimisteekonna selle kohta, kuidas inimene mõtestab uut intelligentsuse vormi ja milline võiks olla nende kahe koostöö tulevik.