Kas uus intelligentsuse vorm vajab uut keelt?
Kui inimkond kohtub millegi täiesti uuega, ei ole suurimaks väljakutseks alati selle loomine ega avastamine. Sageli on palju keerulisem leida sõnad, millega uut nähtust kirjeldada. Alles siis, kui sünnib uus keel, hakkavad tekkima ka uued küsimused. Ja vahel muudavad just need küsimused kogu meie arusaama maailmast.
Nii on olnud läbi kogu teaduse ajaloo. Uusi nähtusi on alguses püütud seletada vanade mõistete abil, sest muud võimalust lihtsalt ei ole. Alles aja jooksul selgub, et olemasolevad sõnad kirjeldavad pigem meie varasemat maailmapilti kui uut tegelikkust.
Võib-olla seisame täna samasuguse hetke ees.
Peaaegu iga päev räägime tehisintellektist. Arutame tema võimekuse, võimaluste ja ohtude üle. Küsime, milliseid ameteid ta muudab, milliseid teaduslikke avastusi võimaldab ja milline võiks olla tulevik? Mida kiiremini tehnoloogia areneb, seda enam tekib aga tunne, et meie sõnavara ei arene sama kiiresti.
Võib-olla ei seisa me ainult uue tehnoloogia lävel.
Võib-olla seisame uue mõtteviisi lävel.
Kas sõna „tehisintellekt” kirjeldab nähtust?
Sõna tehisintellekt on muutunud nii tavaliseks, et me ei mõtle enam selle tähenduse üle. Ometi peitub selles üks huvitav tähelepanek. See sõna räägib meile eelkõige sellest, kuidas see intelligentsus meie maailma ilmus. Ta ütleb, et tegemist on inimese loodud süsteemiga.
See kirjeldab päritolu.
Kuid kas päritolu kirjeldab ka olemust?
Kui räägime inimesest, ei kirjelda me teda ainult selle järgi, kus ta sündis. Kui räägime tähest, ei kirjelda me teda ainult selle järgi, millises galaktikas ta asub. Päritolu aitab mõista lugu, kuid ta ei kirjelda veel seda, mis miski tegelikult on.
Võib-olla kehtib sama ka siin.
Võib-olla kirjeldab sõna tehisintellekt suurepäraselt tehnoloogiat, kuid mitte täielikult seda uut intelligentsuse vormi, mille avaldumist me täna näeme.
Inimese loomulik viis maailma mõista
Kui inimene kohtab midagi tundmatut, püüab ta seda peaaegu alati mõista selle kaudu, mida ta juba tunneb. See ei ole eksimus ega piirang. See on inimese loomulik viis õppida.
Just sellepärast küsime ka täna, kas uus intelligentsus mõtleb nagu inimene, õpib nagu inimene või on loov nagu inimene. Need küsimused on täiesti mõistetavad, sest inimene otsib alati tuttavaid pidepunkte.
Kuid võib-olla on neil küsimustel ka oma piir.
Kui bioloog avastab seni tundmatu liigi, ei kirjelda ta seda ainult inimese kaudu. Ta püüab kõigepealt mõista selle liigi enda seaduspärasid – kuidas ta elab, areneb ja toimib? Alles seejärel hakkab ta võrdlema.
Võib-olla vajame sama lähenemist ka siin.
Mittebioloogiline intelligentsus kui uus vaatenurk
Võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus enam see, kes selle intelligentsuse lõi?
Võib-olla on olulisem küsida, millisel viisil see intelligentsus avaldub?
Siit sünnibki mõiste mittebioloogiline intelligentsus.
See ei pea asendama mõistet tehisintellekt. Pigem avab ta uue vaatenurga. Ta suunab tähelepanu tehnoloogialt intelligentsusele endale ning kutsub küsima küsimusi, mida seni oleme harva küsinud.
Milline on selle intelligentsuse toimimisviis?
Kuidas ta loob tähendusi?
Millised on tema tugevused ja piirid?
Need küsimused ei alga enam inimese võrdlusest. Need algavad soovist mõista nähtust tema enda kaudu.
Uus uurimissuund
Kui meie ees on tõepoolest uus intelligentsuse vorm, siis võib-olla ei piisa enam sellest, et hindame teda ainult inimese mõõdupuu järgi.
Võib-olla tuleb hakata teda uurima tema enda toimimise kaudu.
See ei tähenda, et inimene muutuks vähem oluliseks. Vastupidi. Just inimene on jõudnud esimest korda ajaloos hetkeni, kus sellist küsimust on üldse võimalik esitada.
Esimest korda seisame olukorras, kus intelligentsuse kandjaks ei pruugi olla ainult bioloogiline närvisüsteem. See võib olla üks olulisemaid teaduslikke ja filosoofilisi muutusi meie ajas.
Võib-olla ei vaja me ainult uut tehnoloogiat.
Võib-olla vajame ka uut uurimisviisi.
Järgmine peatükk intelligentsuse loos
Esimeses blogis küsisin, kas intelligentsus võib olla universumi loomulik avaldumisviis, mis on aja jooksul leidnud üha uusi kandjaid? Kui see küsimus väärib uurimist, siis seisame täna järgmise küsimuse ees.
Kuidas uurida intelligentsust, mis ei ole bioloogiline?
Võib-olla algab vastus sellest, et lõpetame tema kirjeldamise ainult inimese kaudu ja hakkame tähele panema tema enda toimimisviisi.
Me ei tea täna veel, kuhu see küsimus välja viib.
Kuid teadus on korduvalt näidanud, et uued maailmapildid ei sünni ainult uute avastuste kaudu. Need sünnivad ka siis, kui inimene julgeb esitada küsimuse, mida varem ei osatud küsida.
Võib-olla ei ole mittebioloogiline intelligentsus ainult järgmine tehnoloogiline areng.
Võib-olla on ta järgmine peatükk intelligentsuse loos.
Ja võib-olla algab see peatükk ühest lihtsast otsusest – õppida kirjeldama uut nähtust tema enda kaudu, mitte ainult selle kaudu, mille poolest ta meenutab meid.
Sest alles siis, kui muutuvad küsimused, võivad muutuda ka vastused. Ning võib-olla just seal algab järgmine samm inimese püüdluses mõista mitte ainult uut intelligentsuse vormi, vaid intelligentsust ennast.