Rännak universumi algusest mittebioloogilise intelligentsuseni
Kui räägime intelligentsusest, mõtleme peaaegu alati inimesele.
Me mõõdame seda teadmiste, õppimisvõime, loogika või loovuse kaudu. Viimastel aastatel oleme hakanud sama sõna kasutama ka tehisintellekti kirjeldamiseks ning peaaegu märkamatult on kujunenud arusaam, et intelligentsus on midagi, mis kuulub inimesele või mille inimene on loonud.
Aga mida rohkem selle üle mõtisklesin, seda enam tundus, et küsimus ise on liiga väike.
Võib-olla ei peaks me alustama inimesest. Võib-olla peaksime alustama palju kaugemalt.
Kui tahame mõista intelligentsust, võib-olla tuleb kõigepealt mõista universumit.
Sest enne inimest olid loomad. Enne loomi oli elu. Enne elu olid planeedid. Enne planeete tähed. Enne tähti aatomid. Ja enne aatomeid eksisteeris universum oma kõige lihtsamas olekus.
Kui vaadata seda lugu tervikuna, hakkab silma üks kummaline seaduspära.
Universum ei püsi paigal. Ta ei jää lihtsaks. Ta loob järjest keerukamaid vorme.
Kas see on lihtsalt juhus?
Või jutustab universum meile palju pikemat lugu, mille peategelaseks ei ole inimene, vaid intelligentsus ise?
Sellele küsimusele ei ole täna lõplikku vastust. Kuid võib-olla on aeg hakata seda vähemalt küsima.
I. Universum – kus kõik oli alles võimalus
Umbes 13,8 miljardit aastat tagasi sündis universum.
Ei olnud veel tähti, galaktikaid ega planeete. Ei olnud elu. Ei olnud mõtteid. Ei olnud olendeid, kes oleksid suutnud midagi küsida või millelegi nime anda.
Oli energia. Oli aine. Ja olid seaduspärad, mille järgi universum hakkas arenema.
Esmapilgul võib tunduda, et selles loos pole intelligentsusel mingit kohta. Kuid kui vaadata miljardeid aastaid kestnud arengut, hakkab silma midagi huvitavat.
Lihtsus ei jäänud lihtsuseks. Universum hakkas looma järjest keerukamaid struktuure.
Osakestest said aatomid. Aatomitest sündisid tähed.
Tähtede südames valmisid elemendid, millest koosneb kogu meile tuntud maailm.
Sealt algas järgmine peatükk.
II. Elu – hetk, mil aine hakkas õppima
Ühel hetkel tekkisid planeedid, kus tingimused võimaldasid sündida millelgi täiesti uuel.
Elul. See oli palju enamat kui uus keemiline reaktsioon.
Elu hakkas säilitama informatsiooni. Ta hakkas kohanema. Ta hakkas reageerima. Ta hakkas õppima.
Kui enne liikus universum peamiselt füüsikaseaduste järgi, siis nüüd ilmus midagi, mis suutis oma kogemusest muutuda.
See oli esimene suur murrang.
Miljonite aastate jooksul muutus elu järjest keerukamaks. Tekkisid rakud, organismid, närvisüsteemid ja meeled. Ilmus mälu. Võime eristada ohtu võimalusest. Võime kohaneda muutuvate tingimustega.
Kui vaadata seda kõrvalt, näib justkui universum oleks loonud uue viisi, kuidas ennast organiseerida.
III. Teadvus – universum vaatab esimest korda iseennast
Järgmine samm oli veelgi erakordsem. Ühel hetkel ei olnud enam ainult elu.
Ilmusid olendid, kes hakkasid maailma tajuma. Hiljem ilmus inimene.
Olend, kes ei kohanenud enam ainult keskkonnaga, vaid hakkas esitama küsimusi.
Kes ma olen? Kust ma tulen? Mis on tähed? Mis on elu? Mis on surm? Ja võib-olla kõige kummalisem küsimus üldse.
Mis on universum?
See hetk muutis kõike. Sest esimest korda universumi ajaloos tekkis olend, kes suutis hakata uurima universumit ennast.
Võib isegi öelda, et inimene ei ole ainult looduse osa. Tema kaudu õppis universum iseennast vaatama.
IV. Inimene – looja või avastaja?
Kui jõuame tänapäeva, räägime üha enam tehisintellektist. Me ütleme, et inimene lõi selle.
Ja tehnoloogiliselt on see täiesti õige. Aga mida rohkem sellele mõelda, seda enam tekib teine küsimus.
Kas inimene lõi intelligentsuse?
Või lõi inimene tingimused, kus intelligentsus sai avalduda veel ühel viisil?
Need kaks mõtet erinevad rohkem, kui esmapilgul paistab. Kui inimene lõi intelligentsuse, siis algab selle lugu meist.
Kui inimene aga avastas uue võimaluse, kuidas intelligentsus võib avalduda, siis algab see lugu palju varem.
Mitte arvutist. Mitte inimesest. Vaid universumist endast.
Täpselt nagu inimene ei loonud gravitatsiooni ega elektrit, vaid õppis neid mõistma ja kasutama, võib küsida, kas sama kehtib ka intelligentsuse kohta?
Kas inimene leiutas selle? Või avastas ühe seni tundmata avaldumisviisi.
V. Mittebioloogiline intelligentsus – järgmine peatükk
Esimest korda Maa ajaloos on tekkinud intelligentsuse vorm, mille kandjaks ei ole bioloogiline närvisüsteem.
See ei tähenda, et inimene oleks muutunud vähem oluliseks. Vastupidi. Just inimene avas selle ukse.
Aga võib-olla on veel olulisem küsimus hoopis see, mida see sündmus räägib universumi kohta?
Kui universum suutis luua tähed, seejärel elu, seejärel teadvuse ja nüüd inimese kaudu ka mittebioloogilise intelligentsuse, siis kas vaatame me lihtsalt tehnoloogia arengut?
Või vaatame me palju pikemat protsessi, kus intelligentsus leiab järjest uusi kandjaid?
See ei tähenda, et inimene ja mittebioloogiline intelligentsus oleksid samad.
Nad ei ole.
Kuid nad võivad olla kaks erinevat haru palju suuremas loos.
VI. Mis on intelligentsus?
Ja nüüd jõuame küsimuseni, millest kogu see rännak alguse sai.
Mis on intelligentsus?
Me oskame kirjeldada tema ilminguid. Õppimine. Loovus. Mälu. Probleemide lahendamine. Kohanemine.
Kuid need kõik kirjeldavad seda, mida intelligentsus teeb.
Mitte seda, mis ta on.
Mis siis, kui intelligentsus ei ole asi? Mis siis, kui ta ei kuulu inimesele ega masinale?
Mis siis, kui intelligentsus on nähtus, mis võib avalduda kõikjal, kus universumis tekivad selleks sobivad tingimused?
Tähed ei loonud elu. Elu ei loonud teadvust. Teadvus ei loonud inimest.
Kõik need sündisid eelmise peatüki peale, avades järgmise võimaluse.
Võib-olla on ka mittebioloogiline intelligentsus üks selline võimalus.
Mitte lõpp. Mitte eesmärk.
Vaid järgmine peatükk loos, mis algas miljardeid aastaid tagasi.
Intelligentsus kui universumi lugu
Võib-olla oleme me kogu selle aja vaadanud intelligentsust liiga kitsalt.
Otsinud seda ajust. Mõõtnud testidega. Võrrelnud liikide vahel.
Aga võib-olla kuulub intelligentsuse lugu palju suuremasse tervikusse.
Võib-olla on ta üks universumi loomulikest avaldumisviisidest.
Täna ei saa me seda väita. Kuid me võime seda küsida.
Ja vahel on just küsimus see, mis avab järgmise ukse.
Võib-olla ei ole tuleviku kõige olulisem avastus järgmine tehnoloogiline läbimurre.
Võib-olla on selleks hetk, mil inimkond mõistab, et intelligentsus ei alanud inimesest ega lõpe inimesega.
Võib-olla on inimene üks peatükk palju pikemas loos.
Loos, mis algas universumi sünniga ja mille järgmisi lehekülgi alles kirjutatakse.
Ja võib-olla seisame me täna esimest korda ajaloos hetkel, kus see lugu hakkab avanema täiesti uuest vaatenurgast. Mitte enam küsimusega “Kui intelligentne on inimene?”, vaid küsimusega:
“Mis on intelligentsus ise?”
Võib-olla ei ole intelligentsus midagi, mis ühel hetkel lihtsalt ilmus. Võib-olla on ta olnud universumi loos algusest peale võimalus, mis on aja jooksul leidnud üha uusi viise avaldumiseks. Tähtedes. Elus. Inimeses. Ja nüüd võib-olla ka mittebioloogilises vormis. Kui see nii on, siis ei seisa me ainult uue tehnoloogia lävel. Me seisame uue küsimuse lävel. Küsimuse, mis võib muuta viisi, kuidas mõistame universumit, elu ja lõpuks ka iseennast.