On teemasid, mida ei saa avada läbi vaidluse.
Neid saab ainult lahti kirjutada nii, et igaüks saab ise tunda, kas see kõnetab või mitte?
Piibel on üks selline teema.
Seda on loetud sajandeid kui püha teksti, kui reeglite kogumikku, kui ajalugu. Samal ajal on palju neid, kelle jaoks see ei ole kunagi päriselt avanenud. Midagi jääb nagu vahele. Midagi tundub liiga kauge, liiga jäik või liiga seotud millegagi, mis ei puuduta otseselt isiklikku kogemust.
Aga mis siis, kui Piiblit ei peakski lugema kui uskumist? Mis siis, kui see ei ole õpetus, vaid peegeldus? Kui võtta see lähtekoht, siis muutub kogu tekst. Mitte sisu ei muutu, vaid viis, kuidas me seda näeme. Ja sealt algab hoopis teine rännak.
Algus ei ole maailm. Algus on teadlikkus
Piibli algus räägib loomisest. Tavapäraselt nähakse seda kui maailma sündi, aga teadvuse vaates ei ole see füüsiline algus. See on hetk, kus tekib teadlikkus. Valgus ei ole siin päike ega täht. Valgus on märkamine. See esimene “olgu valgus” on nagu sisemine sähvatus, kus tekib teadmine, et ma olen olemas. Enne seda ei ole eraldust. Ei ole vaatlejat ega vaadeldavat. On lihtsalt olemine. Ja siis tekib eristus. Valgus ja pimedus ei ole enam lihtsalt vastandid. Need on esimesed kaks polaarsust, mille vahel teadvus hakkab liikuma. Sealt sünnibki kogu edasine kogemus.
Aadam ja Eeva kui dualsuse sünd
Aadam ja Eeva ei pea olema kaks ajaloolist inimest. Nad on seisund. See on hetk, kus elu on veel jagamata. Kus ei ole veel hinnanguid. Kus ei ole vajadust valida, sest kõik lihtsalt on. Aga see seisund ei jää püsima. “Keelatud vili” ei ole patt. See on teadlikkuse järgmine samm. See on hetk, kus tekib eristus. Tekib teadmine, et on mina ja on maailm. Tekib mõistus, mis hakkab eraldama, analüüsima ja otsustama. Ja koos sellega tekib midagi, mida enne ei olnud. Eraldatus. See ei ole karistus. See on kogemuse laienemine.
Kõrb kui sisemine tühjus
Piiblis kordub üks motiiv: kõrb. See ei ole juhuslik. Kõrb ei ole koht, kuhu keegi läheb.
See on seisund, kuhu me kõik jõuame. See on periood, kus vana ei kanna enam. Asjad, mis varem töötasid, ei anna enam sama tunnet. Vastused, mis kunagi tundusid õiged, ei toimi enam. Seal ei ole selgust. Seal ei ole kindlust. Seal on ainult olemine millegi vahel. Selles seisundis aktiveerub meis see osa, mida sümboolselt võib näha Moosesena. See on sisemine juhtimine, mis ei luba tagasi minna, isegi kui oleks lihtsam. Ta ei anna kiireid vastuseid. Ta viib edasi.
Seadused kui sisemised piirid
Kui Piiblis tuuakse esile käsud ja seadused, siis neid nähakse sageli kui välist kontrolli. Aga teadvuse vaates ei ole need keelud. Need on sisemised piirid, mis tekivad siis, kui inimene hakkab märkama oma mõju. Need ei ole loodud selleks, et piirata elu. Need on loodud selleks, et hoida teadlikkust laiali valgumast. Need on nagu raam, mille sees saab kogemus sügavamaks minna.
Jeesus kui teadvuse seisund
Jeesus Kristus ei pea olema keegi, keda järgida või kummardada. Ta on seisund. Seisund, kus inimene ei ela enam hirmu, süü ega vajaduse pealt. Kus ei ole enam pidevat püüdlust olla keegi või saavutada midagi, et end tunda terviklikuna. Tema sõnum ei ole õpetus. See on kogemuslik seisund, kus eraldatus hakkab lahustuma. Armastus, millest räägitakse, ei ole emotsioon. See on tajumine, et ei ole midagi, mis oleks päriselt eraldi.
Ristilöömine kui ego lagunemine
Ristilöömine ei ole ainult üks sündmus. See on protsess, mida me kõik mingil hetkel läbime. See on koht, kus vana identiteet ei püsi enam. Rollid, lood, uskumused, millele oleme end üles ehitanud, hakkavad lagunema. See võib tunduda kaotusena. See võib tunduda tühjusena. Aga see ei ole lõpp. See on lahtilaskmine.
Ülestõusmine kui äratundmine
Ülestõusmine ei ole ime, mis juhtub väljaspool. See on äratundmine, mis toimub sees. See on hetk, kus sa ei samastu enam sellega, kes sa arvasid end olevat. Kus sa ei pea enam hoidma kinni oma loost, et olla olemas. Seal tekib rahu, mis ei sõltu tingimustest. Mitte sellepärast, et elu muutub lihtsamaks, vaid sellepärast, et suhe eluga muutub.
Piibel kui peegel, mitte õpetus
Kui Piiblit lugeda sellisel viisil, siis ta ei ütle, mida uskuda. Ta ei nõua, et sa nõustuks. Ta ei jaga maailma õigeks ja valeks. Ta hakkab peegeldama. Iga lugu, iga sümbol, iga tegelane näitab midagi meis endis. Mõni koht kõnetab sügavalt, mõni tekitab vastupanu. Ja just need reaktsioonid ongi võtmed. Mitte selleks, et mõista teksti. Vaid selleks, et märgata ennast.
Miks see vaade praegu avaneb?
On põhjus, miks üha rohkem inimesi ei suuda enam Piiblit võtta sõna-sõnalt. See ei ole eemaldumine. See on liikumine teisele tasandile. Teadvus ei vaja enam välist autoriteeti, et leida suunda. Ta hakkab otsima otsest kogemust. Mitte seda, mida keegi teine on öelnud, vaid seda, mida on võimalik ise tajuda. Ja selles kohas muutuvad vanad tekstid uuesti elavaks. Mitte sellepärast, et nad muutuvad. Vaid sellepärast, et meie vaatamise viis muutub.
Tagasitulek iseendasse
Lõpuks ei olegi küsimus Piiblis. Küsimus on selles, kuidas me loeme? Kas me otsime vastuseid väljaspool või oleme valmis vaatama sissepoole? Kui üks tekst suudab sind tuua lähemale iseendale, siis ta täidab oma rolli. Mitte õpetajana. Mitte tõe kandjana. Vaid ukse avajana. Ja see uks ei vii kuhugi mujale. See viib tagasi sinusse.